Ilusad kiusajad

blog2Siia pildile kogusin oma viimase aja suurimad lemmikud/õrritajad, mis mu peeglilaual seistes viivad ühtlasi mõtted vägisi puhkusele. Aga kui kõik õnnestub, siis ehk polegi puhkus enam mägede taga:)

1) Baldessarini Nautic Spirit – Kuigi tegelen igapäevaselt paljude parfüümidega, ei juhtu just tihti, et mõnda meesteparfüümi niimoodi ära armun, et seda salaja aeg ajalt uuesti ja uuesti nuusutamas käin. Värske ja mehelikult ettearvamatu (ehk siis muutuv) Nautic Spirit on just SEE.

2) Max Factor Whipped Créme jumestuskreem – ülihea katvusega aga samas nahal kerge ja mõnus niisutav jumestuskreem – ilma selleta ei kujuta enam meigitegemist ette.

3) Elizabeth Arden Summer Escape kollektsiooni meresinine küünelakk Sailor Girl – tõeline pilgu- ja komplimendipüüdja. Tõestatud.

4) Sensai Cellular Performance Hydrachange Mist – näovärskendaja, mis niisutab ja turgutab väsinud nahka. Kasutan seda vist lausa 10 korda päevas (ka meigi peale), kuna päev läbi arvuti suure kuvari ees istudes kipub nahk kuivama ja lausa küsib juua.

5) Accessorize Lip Balm Raspberry – õrna vaarikatooni ja -maitsega huulepalsam näeb lisaks kõigele muule heale veel ka lahe välja.

6) Max Factor Liquid Effect must silmapliiats – minusuguse suitsusilmasõltlase igapäevane ilurelv.

7) Ray Ban Aviator sinise raamiga päiksekad – need I say more?

8) Pikad kaelakeed on ka suured igapäevased lemmikud, hetkel jahin endale DG stiilis pikka roosikrantsi kaela, neid muidugi peaks katoliiklikes maades ohtralt leiduma ehk veel üks põhjus ikkagi reisile minna.

9) Sensai The Lipstick toon 18 Koubai – ehtsate kullaosakestega niisutav huulepulk loomulikus roosas toonis – peaaegu oleksin unustanud oma suurima lemmiku. Vist juba viies või kuues, mille olen ilmselt ära söönud.

Mõnus tantsulka lugu ilusasse kevadisse päeva Quadronilt:

Advertisements

Dolce&Gabbana uus parfüüm Dolce

DOLCE_dolce-and-gabbana-kate-kingDolce&Gabbana moemaja uusim naistelõhn Dolce on kontrastne parfüüm. Ülimat naiselikkust peegeldavas parfüümis on mänguliselt esindatud nii modernsus kui ka autentne sitsiiliapärasus. Nimi Dolce võib esmapilgul pisut eksitada, sest tähendab see ju sõna sõnalt itaalia keeles magusat. Itaallastel on sellele sõnale aga ka teine tähendus, näiteks “dolce ragazza” tähendab õrna neidu, nii nagu ingliskeeles on “sweet girl”. Tähelepanelik lõhnaekspert muidugi oskab lugeda ka parfüümide lõhnavedeliku, pudeli ja pakendi värvusi. Enamasti on rohelised või sinised  parfüümid värskema alatooniga. Dolce parfüüm on küll heleroheline, kuid päris värskeks teda ka siiski nimetada ei saa. Pigem on tegemist mahlase puuvilja ja erksate lillede buketiga, millel on pikk ja püsiv järellõhn.

Dolce valgete õite leebes ja naiselikus segus lööb esmalt kõlama tsitruseliste lehtede värskus ja papaiaõite magusus, eriliseks muudab lõhna aga Lõuna-Aafrikas kasvav valge amarüllis, mida pole parfüümitööstuses kunagi varem kasutatud. Dolce&Gabbana kasutab selle kauni lille puhul esmakordselt nn elava lille tehnoloogiat, mis tähendab seda, et kasvava taime ümber seatakse vastav agregaat, mis püüab autentse lillelõhna pudelisse ning see omakorda kantakse puhtal kujul üle lõplikku kompositsiooni. Tulemuseks ongi “elav lõhn”, mis mõjub iga inimese nahal erinevalt ning lisaks muutub aja jooksul tuues erineval ajahetkel esile erinevaid taustakomponentide nüansse. Õitesignatuurile – valgele vesiroosile ja nartsissile – vastanduv soojadest muskusnootidest pulbitsev taust saab pika mälestuse soojade pehmete puidunootidega.

Ei saa märkimata jätta ka parfüümile loodud reklaamigeeniustest disainerite foto- ja videomaterjali. Võttepaiga kunstiline juht oli Stefano Gabbana ja fotograafiks Domenico Dolce (kelle Sitsiilia päritolust on ka parfüümi kontseptsioon osaliselt inspireeritud ning kelle rätsepast isa allkirja koopia kaunistab nii Dolce pudelit kui pakendit). Reklaamis näeme võrratult kaunist noort kanadalannast modelli Kate King´i , kes ühines moemaja suurepärastes moefilmides nähtud supermodellide plejaadi – Bianca Balti, Laetitia Casta ja Monica Bellucciga. Reklaamfilm muidugi DG-likult kaunis ja külmavärinaid tekitav. Ausõna, iga kord kui seda klippi koolitustel näitan, tuleb kananahk ihule:)

Lars von Trier NYMPH()MANIAC on täiega punk film!

ImageLars von Trieri „Nymph()maniac“ on minu arvates tema parimaid filme ja ülimalt punk ehk nii räigelt ühiskonnavastane kui üldse olla saab. Olin ennegi lootusetu Trieri fänn aga see film jääb templina mällu igal juhul (nagu ka paar päeva enne nähtud teise suure lemmiku Gaspar Noe “Irreversible”). Ei peatu selles postituses pikemalt filmis ohtralt eksponeeritud seksil, sest esimesed emotsioonid tõid teistsugused mõtted esile. Kes teab, võimalik, et kunagi tuleb tahtmine sellest filmist veel teise nurga alt kirjutada, sest materjali, mida enda jaoks lahti mõtestada, on kaheosalises filmieeposes enam kui küll. Esimeses osas sai muidugi palju nalja ja minu meelest kasutas Trier seda pikka sissejuhatust rõhutamaks, et seks on ühiskonna poolt täielikult ülehinnatud.  Ühest küljest oli muidugi esteetiliselt väga ilus vaadata ekraanil absoluutselt kompleksivaba ja imekaunist briti noort näitlejannat Stacy Martinit ja seksikat Shia LaBeouf’i ning samavõrra ebameeldiv oli liiga lähedalt tunnistada teises osas elu poolt räsitud ja väsinud Joe kaotatud orgasmiotsinguid. Aga see oli minu jaoks kõrvalise tähtsusega. Olulisimaks pean filmis peente nüanssidena välja toodud psühholoogilisi aspekte nagu näiteks naiseks olemise võimalikkuse või võimatuse teema ja dilemmad, mida pea iga naine varem või hiljem oma elus kogeb. Esiteks muidugi igipõline ja paljukirutud võrdsus(etus), a la “mida mees võib seda naine ei või mitte”. Sellest teemast võibki rääkima jääda aga ühiskonna arvamust muuta on ikka väga raske. Samas ütleb Joe filmis väga hästi, et ma ei sobitu ühiskonda aga ega ühiskond mulle ka ei sobi. Braavo!

Teiseks on filmis suurepäraselt välja toodud iga naise jaoks raskeim katsumus, milleks on emadus. Emadus on muidugi ilus ja püha, kuid tegelikkuses on see kõige rohkem naise psüühikat muserdav ja painav kohustus. Ja kõige kuritegelikum naiste suhtes on fakt, et isegi sellest rääkimine sellises võtmes on kuritegu. Ma olen millegipärast samuti kindel, et ei oska, st ei oska ühiskonna poolt aktsepteeritavalt, sellest kirjutada aga üritan siiski. Emadus on suurim rõõm aga just see suur õnn võtab paljudelt naistelt elurõõmu. Nii juhtus ka filmis Joe emaga, kes sulges ennast pasjansi ladumise kaugesse ja külma maailma, samal ajal kui isa oli see kangelaslik hea ja helge kuju, kes nunnult lapsukesele maailma asju lahti seletas. Kas keegi peale psühhoanalüütikute pole tõesti selle peale tulnud, et paljud naised sulguvad šokiseisundis enda loodud pseudomaailmadesse viimase võimalusena, et põgeneda suurima elumuutuse ja tohutu vastutuskoorma eest? Minu arvates võiksid lapsi saada vaid naised, kelle selja taga seisab tugev emakuju, kes neid vajadusel selle koorma all toetavad. Meestele selles osas loota ei saa, sest siin tõttab appi jälle „tore“ ühiskond, kes kõike teab ja kõigi eest otsustab ja kes teatab, et on olemas naise – ja mehe kohustused ja et hea ema peab tingimata täitma talle määratud kindlaid nõudmisi. Abielunaise kohustustest ei hakka siinkohal rääkimagi. See kõik on liiga ränk koorem. Mul on väga palju erinevaid tuttavaid naisi ja nii uskumatu kui see ka pole, siis keegi neist ei ole oma eluga rahul. Kes on üksi, see otsib paaniliselt meest; kes on suhtes, see sipleb samuti enda loodud põrgus nimega „perekond“, kust naisel kui isiksusel väljapääsu ei ole. Naisele ei jäeta võimalust otsustada, mida tema ise tegelikult tahab, rääkimata enamike naiste eneseteostuse võimatusest. Papa Freudil ikka oli õigus, et kõik meie hädad on alguse saanud lapsepõlvest, kaasa arvatud seksuaalkäitumine. Minu jaoks oli filmi kõige võikam stseen see kui Jerome nõudis, et Joe valiks oma seksuaalsuse ja perekonna vahel. Muidugi oli jahmatav Joe otsus lükata nuttev laps kõrvale ja minna ära vaid selleks, et ennast mingil tundmatul tüübil piitsutada lasta, kuid samas on täiesti mõistetav Joe kui isiksuse karjuv vajadus iseendaks olemise ja jäämise järele. Erakordne mässumeelsus ja meelekindlus! Ilmselgelt on sellist käitumist pea võimatu mõista ja veel raskem kaasa tunda, kuid soovitan siiski proovida. Minu arvates toob Trier selle stseeniga ühiskonna ajupesu tulemuse ja indiviidi iseolemise kadumise fakti vaatajale hõbekandikul ette, meie ülesandeks jääb vaid stseen ära vaadata ja klišeedest natuke kaugemale mõelda.

Võigas oli muidugi ka lõpustseen Seligmaniga, mis tõenäoliselt ka paljudele naistele liigagi tuttav ette tuleb. Sellised nn aseksuaalsed sõbrad, kes võimalusel siiski sulle käe seeliku alla ajavad, on eriti jälgid limukad ja ainuüksi oma olemuselt meenutavad nad 1:1 „süütu lapsukese“ Seligmani lõtva ihuliiget ning on raevuka kuuli (ok ütleme siis, et siinkohal ülekantud tähenduses) täiesti välja teeninud.

Ühesõnaga – forget about love and get real! (kestvad ovatsioonid!)

…aa ja muidugi sobib siia lõpetuseks väga hästi äsja alanud DocPointi treiler, mis on ikka eriti hea:):

Kultuurisadu

1523154_10202175995995183_355168676_oUus aasta on alanud tõeliste kultuuripärlite sajuga. Esiteks sain kingituseks terve riiulitäie väga häid nii uusi kui vanu raamatuid, milledest mõned on ka juuresoleval pildil näha. Ja nagu neist veel vähe oleks, siis  ei suutnud eile kiusatusele ja tuttavate üksmeelsele haipimisele vastu panna ning laenasin sõbralt Robert Kurvitza raamatu “Püha õudne lõhn”. Nüüd ei jää muud üle kui aega leida, et need kõik läbi lugeda..

Teiseks olen viimase kahe nädala jooksul näinud kinos kahte filmi, mida enam kuidagi peast välja ei saa. Suurim elamus on kindlasti uue aasta esimestel päevadel nähtud Lars von Trieri “Nymphomaniac”, millest ehk kirjutan pikemalt veebruaris kui teise osa ka ära vaatan. Vapustavalt hea ja ootamatuid aga loogilisi seoseid loov meistriteos, parim film, mida Trierilt näinud olen.  Sellele sekundeerib aasta lõpus Sõpruses nähtud ja hiljem kodus teist korda üle vaadatud Paolo Sorrentino”La Grande Bellezza” (mulle ei meeldi üldse filmi pealkirja eestikeelne tõlge, seepärast kasutan siinkohal originaali). Hetkel ei peatu pikemalt kummalgi, kuid lisan siia GB peategelase Jep Gambardella tõdemuse pärast mõttetut üheöösuhet: “La piu consistente scoperto che ho fatto pochi giorni dopo aver compiuto sessanta cinque anni e che non posso piú perdere tempo a fare cose che non mi va di fare” (“Olulisim avastus, mille tegin mõned päevad pärast oma kuuekümneviiendat sünnipäeva on see, et ma ei saa enam kaotada aega tegevustele, mida ma teha ei taha”). Filmi muusikavalik on ka muidugi väga hea. Avastasin, et filmis on lisaks Arvo Pärdi loomingule kasutatud ka teise eestlase Mikk Üleoja muusikat. Aga allpool hoopis Bob Sinclair’i miksitud tantsulugu, mille saatel Rooma kõrgklass Jepi luksuslikus katusekorteris ennastunustavalt tantsu lööb:

Vestige Verdant & veel üks hea uus eestikas

IMG_7995Eesti esimese kosmeetika luksusbrändi Vestige Verdant bioaktiivne näomask on 100% looduslik toode, mis toimib eelkõige väsinud naha värskendajana. Ja seda mitte ainult efektitootena, vaid pikemal kasutamisel muutus ka minu suhteliselt probleemne näonahk mõnusalt puhtaks ja siledaks nii et meiki ja/või hooldustooteid peale kandes on kohe tunda, kuidas naha üldine tekstuur on ühtlasem ja kreem imendub paremini. See mask ongi tegelikult ettevalmistav toode naha põhjalikuks niisutuseks. Vananemisprotsessi nahas põhjustab eelkõige naha kuivus ja seetõttu on oluline, et nahk oleks kreemi pealekandmiseks põhjalikult ettevalmistatud (surnud naharakkude eemaldamine, ebatasasuste silumine jne). Lisaks kadusid ka vistrikud ja nendest põhjustatud väikesed armid muutusid palju vähem märgatavaks. Katsetasin maski ka keha probleemsetele (loe: tselluliidist enim ohustatud) piirkondadele (kõht, reied, tuharad). Tulemus oli kiire ja efektne – nahk muutus koheselt pringimaks! Kuna mask on tumepruuni või isegi musta tooni, siis nõuab selle pealekandmine ja hoidmine muidugi üksjagu kannatlikkust. Mina tegin kehamaski saunas ja püüdsin need 10-15 minutit vannitoa paari ruutmeetri peal ringi jalutada (see nägi päris koomiline välja:)). Ja ka näomaski tehes saab palju nalja kui keegi juhtub just siis külla tulema:) Olen selle toote valmimisprotsessis vaatleja ja katsetajana päris pikalt osalenud ning leian, et tegemist on ühe parima puhastava ja trimmiva maskiga. Lisapunktid minu poolt ka toote ( ning samuti veebilehe) disainile, mis on elegantselt väljapeetud ja tagasihoidliku must-valge korloriidiga. Brändi loojatel on tulevikus plaanis veel nii mõndagi põnevat ning uuenduslikku ilu- ja disaini vallas, nii et jään huviga ootele. Veebileht on siin: http://www.vestigeverdant.com

Mu playlistis mängib kordusena juba mitmendat päeva uhiuus eestikas Super Hot Cosmic Blues Band. Saladuskatte all võin öelda, et tegemist on Eesti Eurolaulu finalisti ja Nevesise laulja Janno Reimi uusima projektiga. Väga mõnus lugu!

Klaasnuudli salat

easterneuropeansushi.comMinu selle suve kindel lemmik on tervislik ja vähese kalorsusega jaapani toidupoe MoMo retsepti järgi tehtud salat. Valmistamiseks läheb vaja Malony klaasnuudleid (need on müügil MoMo-s) või siis tavalisi klaasnuudleid, mida müüakse igas suuremas toidupoes, värsket kurki, porgandit, sojakastet, riisiäädikat, seesamiõli ja -seemneid ning pisut suhkrut. Nuudlid keeta 2-3 minutit soolaga maitsestatud vees ning seejärel kurnata. Porgand ja kurk riivida peenikesteks ribadeks. Äädikas, õli, soja, seemned ja suhkur segada omavahel eraldi kausis. Kõik komponendid segada suuremas nõus ning  serveerida kausikestest. Salatile võib soovi korral lisada ka kuumsuitsu lõhet. Mina armastan selle salati juurde juua riisiteed või siis naturaalset viinamarjadest valmistatud limonaadi.

Postituse juures olev pilt on pärit Jaapanis asuva omapärase sushikoha Easterneuropeansushi kodulehelt. Nimelt pakub see punk-suhtumisega äge restoran sushisid, mis on valmistatud ebatraditisoonilistest ja peamiselt idaeuroopas populaarsetest komponentidest, nagu keeduvorst, suitsukana, õun jms.

http://www.easterneuropeansushi.com

Mai playlist

kate tukkLisan playlisti juurde suhteliselt random valikuna pildi Kate Moss’ist, sest see soeng ei anna mulle juba pikemat aega rahu, kuigi terve mõistus ütleb ,et see mis pildil paistab ei saa sugugi olema raalne tulemus kui sama lõikust enda peal katsetada. Aga jah tukk on igatahes lahe:)

Playlisti lood kogusin erinevate sündmuste ja ürituste käigus ning neli lugu on filmide “Trance” – väga hea, soovitan kindlasti! ja “The Great Gatsby” – hmm…nii ja naa, ei olnud päris minu maitse, soundtrackidelt:

Solange Knowles – Lovers in the parking lot

Lisa Stansfield – Time to make you mine

Moby – The Day

UNKLE – Hold my hand

Emeli Sandé & Rick Smith – Here it comes

Kopercky Family Band – Heartbeat

Kraak & Smaak – Squeeze me

Stooshe – Slip

Paramore – Still into you

The 1975 – The city

Stealers Wheel – Stuck in the middle with you

Camille – Money note

Lana Del Rey – Young and beautiful

Escada uus hooajaparfüüm Cherry in the Air

cherry in the airEscada 2013. aasta moeparfüüm kannab nime Cherry in the Air ja nagu nimest järeldada võib, on see kombinatsioon mahlastest kirsiõitest, orhideest, gardeeniast ja Escada parfüümide tuttavlikust vahukommi-vanilli magususest. Tipunootidesse on lisatud suhkrususe tasakaalustamiseks ka pisut tsitruselisi noote ning lõhnale annab püsivust põhjanootides sandlipuu, tamm ja muskus. Pilkupüüdvalt kirevad pudeli ja karbi disainis illustraator Margot Mace, kes eelistab arvutigraafikale käsitööd ning kelle töid tuntakse Pariisist Tokyoni.

Mõnusalt kevadist (jah, juba!) muusikat The Embassy’lt:

Ühe sõrmuse lugu

sõrmusTäna juhtus veider lugu. Kuulasin hommikul tööle sõites Kuku raadiot, kus ühes saates küsiti kuulajatelt erinevaid küsimusi. Esimene küsimus oli Hermann Hesse kohta, kelle vanaisa ja isa olevat eestlased olnud. Teine küsimus tundus mulle nii absurdselt raske, et ma vastust kuulamata kanali hoopis R2 vastu vahetasin ja ülejäänud aja muusikat kuulasin. Küsimus, mille kohta ma mõtlesin, et huvitav, kes üleüldse peaks nii keerulisele küsimusele vastust teadma, kõlas nii: kellele kuulus Eestis Liina Reimani briljantsõrmus? Õhtul käisin taaskasutuskeskuses, kus mulle jäid näppu kolm raamatut (Markku Koski “Beatles, Marat Afasizhev “Psühhoanalüüs ja kodanlik kunst” ja Helle Tamme “Ita Ever”) . Kodus avasin neist esimesena ühe puhtjuhuslikult leheküljelt 225 ja ma ei uskunud oma silmi. Lehekülje allosas oli pilt briljantsõrmusest ja juures tekst: “Liina Reimani briljantsõrmus lähetati Soomest Eestisse Aino Talvile: Liina Reimani viimase soovi kohaselt pidi tema sõrmus olema edasipärandatav talisman Eesti parimale draamanäitlejannale ja selle esimene kandja oli Aino Talvi.” Ahah.

Muusikalink on seotud sellega, et käisin hiljuti Jan Kausi raamatu “Koju” esitlusel ( ja ühtlasi ka Ülo Pikkovi raamatu “Vana Prints” esitlusel (väga hea lugemine, soovitan):

Westwood 2013 kevad/suvi

Oodatuim ja mitte-üllatuslikult üllatav Westwoodi uus kollektsioon on lihtsalt nii lahe jälle, et ma ei suuda oma vaimustust varjata. Kuidas ta küll oskab ALATI kõikidest teistest mitu sammu ees ja nii omanäoline olla?? Nüüd kogun julgust, et ise ka mõnel pidulikul puhul mõnda ebatraditsioonilst värvi jumestuskreemi kasutada.  Püüan pingsalt meenutada, millise moeshow modellidel kasutati samuti põseruužina Max Factori Smoky Eyeshadow kahepoolseid kreemjaid lauvärve toonides sinine, roheline jne. Vist oli Anna Sui.. Värskendav vaheldus igatahes!