Category Archives: teater

Marie Antoinette&piraadid

Marie Antoinette’i kurvast saatusest on valminud uus film “Farewell My Queen” Diane Krugeriga peaosas, millest inspireeritud dekadentlik rokokoo stiilis kostüümivalik juuresoleval pildidl näha on. Marie Antoinette’i lugu läks mulle juba lapsena väga hinge kui mu kallis vanaema, kes armastas üle kõige pisut rumala sõnumiga lorilaule laulda, krimkasid lugeda ja kaartidega pasjanssi laduda, rääkis loo sellest, kuidas ka Antoinette’ile meeldis kaartidega ennustada ja et kaardid talle alati kõigele eitavalt vastasid, kuni ta oma hukkamispäeva hommikul sai lõouks jaatava vastuse küsimusele, kas see päev jääb talle viimaseks. Brrrrr, siiani tulevad külmavärinad… Igatahes on sellel pildil väga ägedad Nicholas Kirkwoodi kingad ja Lanvini kaelakee, mis sobivad hästi kokku näiteks piraadistiilis laiade varrukatega valge pluusi ja kitsaste teksadega. Ei tea, mis värk selle toretseva piraadistiiliga on, et see mulle (ja veel väga paljudele) meeldib, sest tegelikult olid ja on piraadid ju hoopis ühed räpased elukad, kelle tegudes ega olemuses pole midagi lahedat aga ju see mingi “hint of a rebel” ikkagi on, mis sellest teemast läbi kumab. Toretsevast stiilist veel nii palju, et mõni päev tagasi nägin lõpuks ära palju kiidetud ja visuaalselt üliefektse etenduse “Gilgameš ehk igaviku nupp”, mis mulle kokkuvõttes küll meeldis, kuid jään siiski vist eelmise aasta  parima lavastuse tiitli osas natuke eriarvamusele. Parimatest parimaks näiltejaks valiksin aga  kindlasti Tiina Tauraite.

NO99 “Iphigéneia Aulises”+Polanski “Oliver Twist”

Olin saanud eelinfot, et briti lavastaja Lorna Marshalli lavastatud “Iphigéneia Aulises” on ülivõimas etendus aga ma ei osanud arvata, et see nii hull asi on. NO99 ON imeline teater imelise trupiga, kes suudavad ilma igasuguste dekoratsioonide ja grimmita luua selliseid emotsioone, mis panevad pisarad voolama. Pisut piinlik tunnistada aga täpselt nii minuga eile juhtuski. Etenduse teema oli ikka see sama tuttav pime irratsionaalne usk jumalasse, mida NO-s ennegi käsitletud on ja mis mullegi täiesti vastuvõetamatu on. Täna just kuskilt kuulsin, et religioon peab surema, et usk inimestes saaks edasi elada. Päris hästi öeldud mu arvates. Igasugune hullus on kohutav ja tegelikult tehakse ka tänapäeval sama jubedaid tegusid nagu seda on lapse tapmine usu vms loosungi all ehk et kummalisel kombel pole tänapäeva maailm selles osas suurt muutunud. Tegelikult on NO99 üks naljakas fenomen. Nimelt olen kõiki selle teatri etendusi näinud vähemalt 2 korda ja nad kõik on mulle ühe palju meeldinud. Erandiks on ehk vaid “Võtame uuesti!”, mis mulle esituselt samuti meeldis, kuid kuna ma pole eriline situatsioonikomöödiate fänn, käisin seda vaid ühe korra vaatamas. Eile hilisõhtul oli aga raputava-vapustava teatrielamuse jätkuks mõnus keerata ennast kolme fliisteki sisse ja katusekinos soojalambi all rohelist teed rüübates Roman Polanski filmi “Oliver Twist” vaadata. Igatahes eilne vihmane ja rõske ilm sobisid filmi teema ja olustikuga ülihästi.

Juuresoleval pildil on selle nädala lektüür rõhuga muidugi Daniel Vaariku raamatule “Praktikaaruanne”. Väga mõnus nostalgiline lugemine ning ühtlasi sügavalt isiklik pilguheit autori minevikku. Hea haha-huumoriga vürtsitatud, kuid mõtlemapanev autobiograafia.

..Ja mõni aeg tagasi Tallinnas kuuldud “soomepoiste” bänd Cleaning Women jäi niimoodi kummitama, et siiani mängib vähemalt korra või paar mu igapäevases playlistis (rääkimata sellest, et tüübid näevad laval meigituna, kleitides ja tanksaabastes üliägedad välja)

VAT Teater “Nisa”

Eelmise nädala parim elamus oli VAT Teatri “Nisa”. Ja tuli välja, et mul tõeliselt vedas, sest see oli viimane lisaetendus.  Seega kui mind poleks täiesti juhuslikult teatrisse kaasa haaratud, oleksin sellest ilma jäänud! Ma ei saa muidugi üldse aru, mida ma nii kaua ootasin, sest Katariina Unt on üks mu lemmiknäitlejaid, kes suudab mind ikka ja jälle üllatada. Tema viimane meelejäävaim osatäitmine oli minu jaoks Nastasja Filippovna filmis “Idioot”. Seda filmi õnnestus mul näha ühel seminaril vist kõige esimeste seas ja kuna kohal oli ka Unt ise, siis ma lihtsalt pidin talle pärast linastust mainima, et ta oli sellesse kirglikku rolli parim valik üleüldse. Väga vähesed kui üldse keegi oleks suutnud seda vastuolulist ja sügavat isiksust piisavalt suureks mängida. Etendus “Nisa” oli näitleja seisukohast väga raske tükk. Mitte ainult selle pärast, et näitlejanna pidi laval olema ülekantud tähenduses absoluutses alastuses, vaid ka seetõttu, et üle tunni kestva monotüki kulminatsiooniks oli peategelase poolt midagi lovesse langemise sarnast läbi oma keha raputamise. Võimas! Ja võimas oli üleüldse juba see, kuidas üks õbluke naisterahvas ning lives esinev pillimees suudavad publiku nii jäägitult kaasa haarata. Etendus viis vaatajad väga lihtsate vahenditega täiesti teise kultuuriruumi, mis pealiskaudselt vaadeldes tundub nii kauge ja võõras, kuid tegelikult on lähemal kui arvata oskame. Igatahes meenus mulle pärast kodu poole sõites Marcel Prousti tsitaat: “Vaid läbi kunsti saame vaadata iseenda seest kaugemale ja näha maailma teiste pilgu läbi.” Oh, tegelikult ma ei läinudki ju otse koju pärast etendust, vaid jooksin ERKI Moeshowle, kus ma pidin viibima osaliselt töö tõttu ja osaliselt huvi pärast. Tegin muidugi ka ohtralt märkmeid, mida plaanisin hiljem siin blogis kasutada, sest korrladuslik pool ja show ise olid väga head aga vapustav “Nisa” oli mind selleks õhtuks enda võimusesse haaranud ja nii ei jäänudki muud üle kui pärast vaheaega moekeisrite paraadilt kodu poole suunduda, et rahulikult oma mõtteid mõlgutada.

Seda postitust illustreerib eile Genfi äärelinnast leitud omapärane graffiti, millest kõndisin tuima näoga umbes 5 korda mööda, enne kui seda märkasin ja muidugi kohe ka vaimustusin. Muusikaks tahtsin valida poolehoiu avaldamiseks jälle Tallinn Daggersi, sest KesKus kirjutas nende uuest plaadist minu arvates täiesti teenimatult negatiivse arvustuse aga siis meenus uus lemmik Ragatmika, mida kuulasin täna pool päeva järjest ning otsustasin seekord siiski originaalsuse kasuks (aga TD poolt olen ikkagi kahe käe ja mõlema jalaga :))

Tallinn Treff+Tallinn Daggers

Kindlasti ei tohi maha magada sel nädalavahetusel või õigemini 24.–27.mail toimuvat nukuteatrite festivali Tallinn Treff. Sattusin aastaid tagasi täiesti juhuslikult vaatama Hollandi-Brasiilia päritolu lavastaja Duda Paiva nukuetendust “Needus” (pildil) ja pärast seda pole ühtegi nukuetendust suutnud vaadata ilma, et see sürr lavastus meelde ei tuleks. Uskumatu, milliseks võib ühe etenduse muuta nukkude abil! Vähemalt minu jaoks avardus selle etendusega veelgi enam teatri mõiste. Varem olin ka näinud häid täiskasvanute nukuetendusi, neist võib olla meeldejäävaim  on olnud “Mängurid” (ja viimati nähtud “Õhtusöök vampiiridega” meeldis mulle ka aga kuna etenduse aftekas jätkus minu jaoks Nokus ja Von Krahlis siis on need emotsioonid ehk liiga kallutatud :)) aga Duda Paiva “Needus” oli täiesti klass omaette. Ühesõnaga nüüd on festivalil Tallinn Treff võimalik näha taas väga hulle lavastusi, sealhulgas Duda Paiva lavastatud ja Taavi Tõnissoni mängitud etendust “Ajuloputus”. Paljud väga head etendused on muidugi juba välja müüdud, seepärast peab kiirustama piletite ostmisega. Tundub, et mul tuleb jälle üks segane nädalavahetus, mil pendeldan kooli ja teatri vahet aga minemata ei saa ka ju kummassegi jätta.

Head Eesti muusikat ka selle jutu peale

 

NO99 “Suur õgimine”

Olin täna nii tubli ja võtsin teartisaali pastaka ja märkmiku kaasa, et mõningaid mõtteid üles märkida. Muidu on alati nii, et püüan hoolega meeles hoida mulle olulisi hetki ja nii läheb osa edasisest etendusest kaduma. Ja nagu ikka nii olengi jälle umbes poolteist tundi NO99 uuslavastuse “Suur õgimine” kava uurinud ja samas ennastunustavalt googeldanud, sest selle filmi ja etenduse väidetav algmaterjal on lihtsalt nii põnev. Nimelt on kavalehel öeldud, et  film “Le Grande Bouffe” ja ka etendus “Suur õgimine” on inspiratsiooni saanud ühest tragöödiast, mis leidis aset 1940ndate alguses kui kolm suhteliselt noort ja edukat meet ennast ühes maamõisas surnuks sõid. Püüdsin selle müstilise sündmuse kohta netist lisainfot hankida aga ei midagi. Tekstide autor Eero Epner on muidugi tuntud kui väga hea tõepärasena näiva fiktsiooni kirjutaja (nagu ka Ehinid) ja viis kuidas ta seda teeb on niiiii huvitav! Fiktsioon või mitte aga mõtlemisainet andis see lugu küll. Salapärased ja ebatavalised elulood vist ongi Lauri Laglele sümpaatsed, sest ka tema lavastus “Untitled” jutustas loo noorest norra muusikust, kes otsustab lõplikult ära kaduda kui jõuab arusaamisele, et tal inimestele enam midagi öelda pole. Etendusest “Suur õgimine” on üldisemalt raske kirjutada, sest kindlasti tekitab see erinevates inimestes erinevaid reaktsioone, jään seetõttu huviga ootama kriitikute arvamusi. Mina leidsin etendusest päris palju äratundmishetki ning lisaks mõtestus täna õhtul NO99 saalis minu jaoks lahti teatri fenomen. Nimelt on kõikidel inimestel sügavalt sisse kodeeritud nn õpitud käitumine, kuid nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, heidab just teater  inimestelt maskid ja näitab siinsamas laval lausa käegakatsutavalt inimese tegelikku olemust – see on pahelisus, omakasupüüdlikkus ja last but not least  – inimese põhjaliku ajupesu tagajärjed. Ühesõnaga on teater vaatamata fiktsioonile ja väljamõeldud maailmatele minu jaoks ausam kui päriselu, kus tegelikult on inimestel kogu aeg maskid ees. Hirmuäratav tundus lavastuses rõhutatud naiste meeleheitlik meestele meeldimise soov. See on kõige ehedam ajupesu tulemus ju! Kõik teavad nalju naiste pideva peavalu kohta, kuid kommertskultuur püüab siiani visalt ja järjekindlalt kujutada naisi mingite kiimas kassidena, kelle jaoks ülim õnn on mõni mees hoovi tõmmata. KUI tobe!! Ja kui ilmselge meeste keskse maailma mõjutustega suhtumine ja KUI vaguralt naised seda juhtuda lasevad! Okok, olen lubanud endale ja ka mõnedele lähedastele, et maailma parandamisega avalikult tegelema ei hakka, seetõttu panen siinkohal sellele mõttekäigule punkti aga soovitan siiski naistel pisut oma peaga mõelda, kas ja kui palju mehi tegelikult kummardada vaja on (õigem oleks vist isegi endalt küsida, kes keda kummardama peaks). Samal teemal ehk siis sigimise kohta peab Võigemast muide ka väga tulise monoloogi  (tema väljendus küll muidugi pisut ebatsensuursemalt :)), mis tundus päris naljakas, kuid tegelikult on see üldjoontes tõsi, sest mida muud meil siin planeedil ikka teha on, eks ole. Näitlejatele – tüüpiliselt NO99le- Lagle eriti ei halastanud, nad pidid sööma otse põrandalt, aelema vees, jahus, ebamäärastes vedelates ollustes ja veidrates poosides üksteise küljes. Aga kuna laval oli näitlejate raskekahurvägi – Margus Prangel, Priit Võigemast, Marika Vaarik ja Eva Klemets – siis see neile erilist raskust arvatavasti ei valmistanud. Üllatasid ehk kõige enam Prangel ülihea liikumisplastikaga (kiidusõnad tuleb vist siinkohal suunata ka Mart Kangrole, kes liikumisseaded tegi)  ja Võigemast suurepäraselt välja mängitud omapärase karakteriga, kes meenutas kokkuvõttes natuke multikat “Kass Oggy ja kurjad putukad” ja Fred Astaire’i. Klemetsi ja Vaariku näitlemisstiil on siiani minu jaoks alati olnud selgelt äratuntava käekirjaga, kuid seda ütlen ma, käsi südamel, tunnustavalt. Nende mängitud rollid on minu arvates nii head just sellistena nagu olen neid harjunud nägema, et vist isegi pettuksin kui nad midagi täiesti teistsugust oma näitlemislaadi tooksid. Nagu ma juba vist paaril korral maininud olen, on mul ääretult raske kirjutada sellistest asjadest, mis mulle väga korda lähevad. Kõiki mõtteid ja emotsioone on minu jaoks kirjutades võimatu edasi anda. Nii ka seekord. Igatahes on see väga eriline etendus ja hea võimalus on nüüd lähiajal kinos Sõprus ka Marco Ferreri filmiversioon ära vaadata. Soundracki siia lisada kahjuks ei saa, sest seda polnud kavalehel kirjas aga kui ma nüüd väga mööda ei pane siis oli muuhulgas kasutatud David Bowie loomingut.

NO99 Untitled

Käisin eile kolmandat ja viimast korda NO99s vaatamas Lauri Lagle (väga tore, et ta on liitunud NO99 näitetrupiga) lavastatud etendust “Untitled”. Hea meelega oleks veel kordades rohkemgi vaadanud seda aga kahjuks mängiti eile etendust viimast korda. Ja sellest on kohutavalt kahju, sest see oli üks parimaid lavastusi, mida ma näinud olen. Sõnadega on tegelikult raske edasi anda emotisoone ja  kõiki mõtteid, mis etenduse ajal pähe tulid. Ma ei nõustu ajalehest KesKus etenduse vaheajal loetud Hans H. Luige artiklis väidetuga, et meil kõigil on kõrini elu mõttetuse teemadest ning apokalüptilisust käsitlevatest etendustest-filmidest. Minul ei ole kõrini, sest ma ei näe tõesti sellel inimeste igapäevasel tähtsal sebimisel tegelikult erilist mõtet ja mulle meeldivad nii filmid kui etendused, mis seda aeg ajalt meelde tuletavad. Rumalaid inimesi on liiga palju ja kuigi nemad ilmselt teatrisse väga tihti ei satu, on ikkagi hea kui keegi vahetevahel inimesi letargiast üles raputada püüab. Ning kuigi see võib tunduda uskumatuna, rääkisid nii “Untitled” kui ka üleeile nähtud  iiri parimaid koomikuid Dylan Moran oma stand-up etenduses täpselt samast asjast. Dylani sõnastus: “Sul on valida terve mõistuse ja teiste inimeste seltskonna vahel.”

Ühes arvamusloos kritiseeriti, et Lagle tsiteerib klassikuid oma sõnadega. Kuid see on ju suurepärane! See on eriline oskus osata näha tervikut nii, et see mõjub ja anda edasi tundlikus teatrikeeles kuivi tsitaate nii, et need raputavad ja jäävad meelde. Allpool mõned mõtted, mis mulle  lavastuses “Untitled” enim meeldisid:

1) Pime, irratsionaalne usk jumalasse.

2) Elu mõtte asjatu otsimine absurdsetest tegevustest nagu näiteks koristamisest või pehme kummiga aluspükste kogumisest.

3) Vaba inimene. Neid on väga vähe, kuid sa tunned nad kohe ära, sest selliste inimestega on nii hea koos olla.

4) Elu on nagu lõbustuspark, kus sõidetakse üles-alla, kuid inimesed arvavad millegipärast, et see kõik on päriselt ja et sellel on mingit tähtsust.

5) Mulle meeldib kui sa vaikid, sest siis ma igatsen sind.

6) Mul pole inimestele midagi öelda, sest ma ei suuda neid vaikima panna.

7) Kui inimesed tunnevad suurt valu, unustavad nad kõik “tõed” ja valed.

8) Süsteem valvab sind. Kui poleks süsteemi, poleks sul mitte midagi.

9) Miks sa ei võiks olla normaalne? Valeta kasvõi, palun.

NO99 näitlejaid ei saa eraldi kiita, sest see trupp on ühtne ülitugev tervik, kuid esile tõstmata ei saa siiski ka seekord jätta Risto Kübarat. Uskumatult pühendunud näitleja ning ainuõige valik just selle tegelaskuju jaoks. Ning üks parimaid grimmitöid, mida näinud olen, oli tehtud plastikust juuste ja kulmudega libeda olekuga produtsendile (Jaak Prints), kelle nukuliku välimuse Prints omakorda ülimeisterlikult elavaks mängis. Ning sama palju kui on hea meel Lagle NO99sse  tuleku üle, on kahju teise suurepärase näitleja, Andres Mähari, trupist lahkumise pärast. Aga loodetavasti saab teda edaspidi näha Vanemuises vähemalt sama suurepärastes rollides kui NO99 lavastuste omad.

Üks muusikameenutus NO99 sünnipäevast, mis mul kummitama jäi ja tänaseks non-stop lemmikuks saanud on:

La Delicatesse & Lillede keel

See nädal kujuneb vist ülitihedaks kultuurinädalaks, sest peaaegu kõik õhtud on sisustatud kino ja teatriga. Eile nähtud Von Krahli “Lillede keel” oli hea etendus, kuid natuke jäi lugu tervikuna mulle kaugeks, ehk kui moodsalt väljenduda, siis ei kõnetanud mind eriti. Aga selle, et ma Lorca loole nii väga hästi pihta ei saanud (või noh, tegelikult sain küll aga see jättis lihtsalt ükskõikseks vist natuke) kompenseeris täielikult Rainer Sarneti hea lavastajatöö (teatridebüüt vist kui ma õigesti aru sain). Mulle Sarneti käekiri režissöörina väga meeldib ja minu meelest on ka tema filmides sellist pisut üle vindi keeratud teatraalsust, nii et pidasin loogiliseks, et ta õnnestub suurepäraselt ka teatrilavastajana. Laura Pählapuu kostüümid sobitusid unenäolisuse ja reaalsuse küsimuse alla seadva kontekstiga imeliselt. Võimsa efekti lisasid ka dekoratsioonid, mis nagu juuresolevalt pildilt näha (pildi panin pihta Sarneti facebooki lehelt), annavad aimu lavastaja  põhitööst ehk siis pildi vaatamisest läbi kaamerasilma. Kohati tekkiski tunne, et viibime mängufilmi võtetel, mitte teatrisaalis. Von Krahli näitlejad meeldivad mulle kõik väga, kuid seekord jäid enim meelde Tiina Tauraite palavikuliste silmadega meeshormoonide küüsi langenud vanaeidena ja Mari Abel kummalise lesknaisena. Mulle tundub, et ma vist juba kirjutasin sellest, et Abel sobiks minu arvates väga hästi ka David Lynchi filmidesse, sest temas on ülima naiselikkuse taustal ehmatavalt palju šokeerivat ja põnevust tekitavat vastuolu. Viljandi noortest meeldivad mulle enim Loore Martma (tahaks teda rohkem laval näha), Ragne Veensalu (kes on vist ka Sarneti muusaks) ja Tõnis Niinemets (tema sarnasus Strap On Faggotsi Chunginiga oli meigituna hämmastav). Ei, ülekohtune oleks tegelikult kedagi välja jätta, sest Von Krahli trupp oli ja on tervikuna tõesti hea (ja mul on väga hea meel, et Gilgameš sai kohe mitme teatriauhinnaga pärjatud, palju õnne!). Ah jaa, meeldivaks üllatuseks (kuigi mitte väga suureks üllatuseks kui kõiki asjaolusid arvesse võtta) oli Psychoterrori lugu “Mind peksti” Tiina Tauraite esituses (tõsi küll, lindil laulis siiski Freddy).

Eile nähtud prantsuse film “La Delicatesse” (“Õrnad tunded”) oli samuti meeldiv üllatus, sest läksin kinno eelarvamusega, et film on kas ülidramaatiline või roosaromantiline aga õnneks oli tegemist mõnusa huumoriga ja eluterve pealiskaudsusega tõsiseid teemasid käsitleva kaunitar-ja-koletis-tüüpi draamaga. Peategelane, prantsuse kino lemmiklaps Audrey Tautou on küll nii sale, et tekkis päriselt ka hirm, et ta võib katki minna. Armsalt koduste  korterisisustuste pärast oleks tahtnud pidevalt filmi pausile panna, et kõiki pisidetaile märgata ning samuti oleks tahtnud näha Tautou tegelase loetud raamatu pealkirja, kuid kahjuks ei jõudnud silm nii kiiresti seda haarata.  Aga filmi soundtrack mängib mul igatahes täna klappides:

NO99 sai 7 – palju õnne!

Pilt teatri kodukalt lavastusest “Praht, linn ja surm”

Teatri direktor Tiit Ojasoo sõnastas eilsel sünnipäevaaktsioonil väga hästi kunsti definitsiooni, öeldes, et kunst on elu kontsentraat. Nii ongi, vähemalt on seda minu jaoks selline vaba ja piirideta looming, mis on iseloomulik NO99 ja veel mõnele teatrile ning muidugi ka mõne teise kunstivormi tegijatele (aga nendest mõnes teises postituses mõni teine kord). See kontsentraat paneb mind aeg ajalt unustama kurva tõsiasja, et ega inimeksistentsil ju tõenäoliselt mingit suurt mõtet eriti polegi ning tekitab õnneks hetkelist leevendavat eufooriat. Ja see on hea.

Teatri sünnipäevale pühendatud aktsioon andis kõigile teatriga seotud inimestele vabad käed ette valmistada etüüd, märksõnaga “seitse”. Tiit Ojasoo ja Rasmus Kaljujärve sisse juhatatud etüüdides sai näha nii kostüümidraamat, karaoket kui mõtisklusi teatri dramaturgilt Eero Epnerilt. Mulle meeldib väga Epneri lugude jutustamise ja omapäraste nüansside väljatoomise oskus. Seekord tõi ta temale omasel tagasihoidlikul moel välja seitse asja, mis talle arusaamatud on. Üks neist lugudest puudutas NO99 üht näitlejat ja mulle tundus, et jutt käis Risto Kübarast. Ma tean, et mu postitused on kohutavalt üheülbalised ja kipuvad olema pigem kiidulaulud kui konstruktiivse kriitika vormis kirjutatud arvamused, kuid ma tõesti ei oska  ega taha kirjutada sellest mis mulle ei meeldi.  Ühesõnaga minu arvates on Risto Kübar üks omanäolisemaid ja müstilisemaid näitlejaid üleüldse ja kui ma nüüd Epnerit õigesti tõlgendasin, siis ka mulle tndub, et  Kübara puhul jääb nähtamatuks see piir, kus ta mängib või kus on ta ise. Ta tundub tõepoolest balansseerivat mingil tumeda ala piiril, millest lihtsurelikel aimugi ei ole.  Muide, veel üks näitleja, kes  mulle sarnase mulje jätnud on, on Lauri Lagle ja väga tore oleks näha teda veelgi rohkemates NO99 teatriga seotud tegemistes. Samuti on kindlasti selline  “kolmanda dimensiooni” näitleja minu arvates ka Katariina Unt (VAT Teater). Maagiline.

Ene Randvee etteaste piletikassasse helistajatest  oli väga elutruu ja armsalt naljakas. Mirtel Pohla, Eva Klemetsi ja Marika Vaariku etüüd oli kohati naljakas  ja kohati tekitas süngemaid mõtteid ning kokkuvõttes oli samuti väga hea. Ühesõnaga tegelikult kõik – Gert Raudsepa seitse minutit vaikust, Sergo Varese fännikirjad, Tambet Tuisu karaoke, heli- ja valgusmeeskonna installatsioonid, Jaak Printsi ja kostümeerijate etteaste, ajakirja kujundamine seitsme minutiga, võitlus seitsme stiihiaga ja võib olla oli isegi veel midagi – etüüdid rääkisid just selle konkeetse esitaja valitud loo, mida just tema mingil põhjusel oluliseks pidas. See teater tervikuna meeldib mulle nii väga, et istuda saalis kõigi nende toredate tegijatega alates pealikest ja näitlejatest kuni tehniliste töötajate ja kontori-inimesteni ning nendega koos samas rütmis hingata ja kaasa mõelda nende jaoks olulistele asjadele mõjub justkui omamoodi meditatsioonina. Nii näiteks on mul siiani eredalt meeles ka mõned kaks aastat tagasi teatri viiendal sünnipäeval esitatud lõigud petcha kutchast. Kusjuures vahel on tõesti nii, et ei satu päris mitu kuud NO-sse aga teada, et nad on olemas ja tegelevad igapäevaselt sellega, et tuua vaataja ellu neoonvärve, neid kaasa mõtlema ärgitada ja tardumusest välja raputada, on uskumatult hea. Kahju, et mul ei tulnud eestlasele omaselt ühtegi asjalikku küsimust pähe kui aktsiooni lõpusosas anti publikule võimalus Semperile-Ojasoole küsimusi esitada. Tegelikult on muidugi palju küsimusi aga no nagu alati tekib see teada tuntud kramp, et äkki ikka ei sobi küsida ja äkki on rumal küsimus jne. Oleks see küsimuste osa antud ette kirjalikuna, siis oleksin küll tahtnud teada, kuidas teater üleüldiselt hakkama saab (pean silmas rahalis-poliitiliselt) ja kas on midagi, mida publik toetusena veel teha saaks lisaks pileti ostmisele. Kuigi tegelikult on teater käivitanud väga asjaliku projekti, nimelt saab 25 euro eest osta toetaja pileti, millest osa tulu läheb otseselt teatri tegevuse toetamiseks. Aktsioon lõppes üheks NO99 tõmbenumbriks saanud koreograafiliselt keeruka tantsupopurriiga erinevatest etendustest ja loomulikult ei saadud ka seekord läbi ilma publiku tantsule kutsumata. Aga ka see on nii “no-likult” otsekohene ja siiras pöördumine publiku poole ning sobib sellisele enamalt jaolt sotsiaalset sõnumit esitavale trupile suurepäraselt. Aitäh, kallis NO99, soovin teile jätkuvat inspiratsiooni, kannatlikkust ja jõudu lennata alati pealpool pilvi! 

Link Tambet Tuisu karaokena esitatud The Clashi loole http://www.youtube.com/watch?v=V1Gn0e7kvTA

Üks väga hea muusikapala oli veel, mis kõlas taustaks Tuisu ja Raudsepa vere,pori ja saepuru etüüdile aga kahjuks ei õnnestunud mul tuvastada, mis looga tegemist oli. Üritan natuke jälgi ajada ja kui välja selgitan, lisan selle lingi ka siia.

Ah jaa –  järelpeol pakutud Tom Kha supp oli võrratu ning kodus lugesin teatrist kaasa ostetud NO99 aastaraamatu kaanest kaaneni läbi, nii et magama sain alles kell neli hommikul aga üks brošüürist leitud kuldne lause (jällegi Ojasoolt) kummitas mind veel täna ärgateski: elu ei pea olema kerge, elu peab olema ilus.

“Järgmine voor” Von Krahl

Kunagi alguses sai suure suuga lubatud, et kirjutan siin blogis teatrist ka aga vaatan, et kuidagi soiku on jäänud see asi. Ühesõnaga käisin tänu võrratutele koostööpartneritele ajalehest Keskus vaatamas Mihkel Raua kirjutatud ja Mart Kolditsa lavastatud etendust “Järgmine voor”. Mulle  Mihkel Raud väga meeldib, sest esiteks on kahtlemata tegemist tavapäratult värvika isiksusega ning teiseks oleme me kunagi samas koolis käinud ja kuna mina olin temast päris palju noorem, siis vaatasime me kõik nende legendaarset klassi ja nende tegemisi suure kadedusega. Nad (eesotsas Mihkliga) tundusid kuidagi nii ägedad ja salapärased ja suured ja tähtsad, samal ajal kui meiesuguseid tatikaid õpetajad punk-kontsertidelt treppidest tagurpidi alla viskasid. Nii et kui ilmus “Musta pori näkku”, oli see minu jaoks kui hästi varjatud saladuse jälile pääsemine ja lugesin raamatu ühe hingetõmbega läbi. Lisaks sellele meeldib mulle väga, et Raud taob rauda kuni see tuline on ja kasutab esikraamatu edu maksimaalselt ära, tegeledes kõigega, mis talle vähegi pinget pakub. Olgu selleks siis veel ühe romaani kirjutamine, telesaate juhtimine, kitarri mängimine ühes Eesti populaarseimas bändis või näidendi kirjutamine. Ma ei taha muidugi öelda, et ülejäänud Raua tegemised on ülipopulaarseks osutunud ainult tänu “poriraamatule” aga kindlasti on selle fenomenaalne edu tekitanud juba eos paljudes huvi ka Raua teiste tegemiste vastu. Niisiis. Kuna minu lemmikuteks lisaks Rauale on ka Von Krahli teater, Mart Koldits, Mari Abel, Ulfsak-Eelmaa duo ja Nero Urke, siis läksin teatrisse kindla teadmisega, et ma ei pea pettuma ja nii see ka läks. Kiidan siis kõiki järgemööda:

1) Von Krahl. Armas pesa, milleta elu Tallinnas poleks kindlasti pooltki nii huvitav kui ta on. Hubane baar toreda suitsunurga-aiaga, kus võib peaaegu alati mõne huvitava vestluskaaslase otsa komistada; koduselt armas boheemlaslik sisekujundus; suhteliselt mõistliku hinnaga head ja mitte liiga pubilikud toidud; sõbralik ja aus personal, kes tundub, et ei tee seda tööd üldse mitte raha pärast; alati huvitavatest loengutest, pidudest, kontsertidest, etendustest jne koosnev programm ning olen kuulnud, et ka väga tegijasõbralik keskkond ürituste korraldajatele. Tegijasõbralik keskkond tundub olevat ka teatritegijate jaoks, sest pea kõikides Von Krahli etendustes on tunda mõnusat vaba ja mässumeelset vaimsust ning alati on katsetatud midagi täiesti uudset ja ainulaadset, olgu selleks siis etenduse  teema, lavastus, dekoratsioonid, lavakujunduse tehnilised lahendused jne. Siit jõuangi järgmise punkti juurde:

2)  Mulle tundub, et Von Krahli teatri näitlejad on eranditult kõik väga erilised ja tohutu sisemise sügavusega isiksused. Julge, avatud olekuga ja tugeva ansamblitunnetusega trupp, kelle pisemate nüanssideni kokkukõlavat mängu on alati enam kui nauditav jälgida. Vaimustav! Loogiline ja ainuõige valik etenduse “Järgmine voor” osatäitjateks olid Taavi Eelmaa ja Juhan Ulfsak, keda seob Mihkel Rauaga sarnane avatud ja mitte läbi roosade prillide vaadeldav maailmapilt ning see ühtekuuluvus ning samastumine kumas läbi ka nende osatäitmistest. Väga veenev ja jõuline, tahtlikult veidi Raua moodi esitatud rokimees-kohtunik Ulfsakilt ning meisterlik ümberkehastumine vananevaks kapigeiks Eelmaa poolt. Riina Abel, kes on vist nii Raua kui ka minu üks lemmiknäitlejaid, jätab tihtipeale veidi hitchkokiliku naise ja samas natuke hullumeelse mulje, mis kohutavalt hästi sobib kokku minu arvates tema ingelliku välimusega. Ta on ühtlasi nii ilus kui ka hirmuäratavalt ebamaine.

3) Nero Urke. Et mitte postitusega liiga pikaks minna, siis ei hakka siin kohal kiitma Tartu Uut Teatrit, mis saaks minult samuti ülivõrdes hinnanguid ning piirdun seekord vaid selle teatri näitleja Nero Urkega, kes on kindlasti üks dünaamilisemaid ja parima ümberkehastusvõimega näitlejaid. Sellised näitlejad annavadki minu jaoks edasi seda niinimetatud teatri maagiat, mis tihtipeale unustama paneb, et teater on vaid mäng ja kui tuled põlema pannakse, läheb hoopis teine elu edasi oma harjumuspärast rada pidi. Eelmisel sügisel osalesin Õpetajate Maja korraldatud näitlejameisterlikkuse kursusel, mille juhendaja Nero Urke oli ja veendusin, et ta tõepoolest valdab mingit erilist keskendumise ja kohaloleku kunsti, mida ta kursuse kaudu ka meile edasi proovis anda, kuid pingutasime, mis me pingutasime, et temaga mingile sarnasele levelile jõuda aga lõpuks jäi ikkagi tunne, et oleme temast valgusaastate kaugusel. Aga no see selleks, kõik ei peagi ju kunstnikud olema, mõni võiks ikka tarbijaks ka jääda, eks ole 🙂

4) Pean kahetsusega tunnistama, et Mart Kolditsa lavastusi olen üsna vähe näinud, kuid kõik, mida näinud olen, on mind tõeliselt vaimustanud. Väga hea vaba lennuga noorema generatsiooni lavastaja, kelle lavastusi alati huviga ootan.

5) “Järgmine voor” viis mu mõtted tegelikult päris ootamatutel radadel ekslema. Esiteks tuletas mulle ennast meelde mu suurim hirm, milleks on inimmõistuse ettearvamatus. Ma mõtlen muide tihti sellest, et päris creepy on üleüldse teiste ja eriti veel võõraste inimestega suhelda, sest kunagi ei tea, millal kellelgi peas krõks ära käib ja piir kaob. No näiteks need naised, kelle mehed neid ja nende ühiseid lapsi ära tapnud on mingite enda probleemide pärast, ei osanud kindlasti nende meestega abielludes uneski näha, et selline asi kunagi juhtuda võib. Või siis need näited kui lihtsalt keegi kellegi äkilises hulluses maha lööb a la Schnelli pargi kurikamees.  Alati arvatakse, et sellised asjad juhtuvad kellegi teisega kusagil mujal aga tegelikult on täpselt 50-50 võimalus, et see su endaga juhtub. Teine asi on tegelikult peaaegu sama jube ja puudutab fenomeni, millel kõikvõimalikud talendisaated ja tõsieluseriaalid elavad. Inimeste verejanu ja kahjurõõmu sellest kui keegi end alandab või lihtsalt veidi teistsugune on, silmas pidades, ei suuda ma uskuda inimeste headusesse või ligimesearmastusse. Võib olla naistele on veidi enam empaatiavõimet eraldatud, kuid kuna me elame siiani meestekeskses maailmas, siis pole ime, et üha enam naisi ka ära keerab.  Jube mõeldagi, milline trigger selline ühiskonna verejanu ja alandamise nautimine tegelikult ohvri jaoks olla võib. Ühesõnaga mõistan suurepäraselt neid tegelasi, kes ennast ühiskonnast vabatahtlikult isoleerivad ja endasse sulguvad (muide, näiteks Prantsusmaal pidavat niimoodi kaduma igal aastal tuhandeid inimesi). Etendus pani mind mõtlema veel mitmel teemal, nagu näiteks see, kuidas me teatud inimeste puhul aktsepteerime ja tunnustame mitte tulemusi, vaid isiksust (enamasti üleüldse pigem välimust) ja kuidas oma peaga mõtlemist, ausust ja otsekohesust on liiga vähe. Hah, no nüüd ma etendusest sisuliselt ei kirjutanudki aga mulle meeldis, et see pani mind nendel teemadel kaasa mõtlema ja kes soovib, läheb vaatab ise üle, mis teema täpsemalt on või loeb tutvustust kodukalt www.vonkrahl.ee  (siit ka postitusse lisatud foto).

Ühesõnaga, kokkuvõttes jäin ootuspäraselt kõigega väga rahule ja kui pileteid veel saada oleks, soovitaksin kindlasti vaatama minna.

Ahjaa, üks asi meenus veel etendust vaadates. Nimelt see kadestamisväärt omadusega kuldkoger, kes elu jooksul sugu vahetab, olles elu esimestel aastatel “emakala” ja hiljem isa ja kellel pole mingist soolisest diskrimineerimisest (ja selle ümber tekitatud tüütust äärmustesse laskuvast kisakärast) õrna aimugi.  Haha, kujutan elavalt ette, mis siis saaks kui inimesed ka niimoodi muutuksid.

Ja siis meenus veel ükspäev juhuslikult leitud videolõik ühest paljudest lemmikblogidest http://rameshwar.wordpress.com/

Women, know your limits! http://www.youtube.com/watch?v=LS37SNYjg8w