Category Archives: raamat

Heaoluline vol.2

raamatPärast kahte väsitavat koolituspäeva pole paremat kui oma voodis riisiteed juua ja korraga kolme raamatut lugeda. Mõtlesin tegelikult, et ei võta seekord raamatukogust midagi uut, sest detsember on nii ehk naa hullumeelne kuu ja endalgi kodus virn raamatuid ootamas, kuid nagu alati läks kõik teisiti. Esiteks meenus mulle, et olen ammu semiootikast lugeda tahtnud ning sellest osakonnast leidsin lisaks Lev Manovichi raamatu “Uus meedia”. Väljapääsu juures ootas mind veel ka tasuta kaasa võtmiseks hetkel kõige põnevam tunduv Kunstiakadeemia tudengite filosoofiliste esseede kogumik. Ühesõnaga tuleb jälle üks unetu öö hea muusika ning raamatutega.
Taustaks mängib mõnusalt hüpnotiseeriv öömuusika briti-vene juurtega dreampop artistilt Shura’lt, mis saadeti mulle vahepeal kui ära olin (aitäh, heategija! luban, et varsti saame kokku ka:)). Selle nädalaga saabki koolituste tsükkel õnneks läbi ja ees ootavad toredad koosviibimised sõpradega nii Tartus kui Tallinnas ning nende tarbeks plaanin uuema playlisti peagi kokku panna. Muidugi jagan seda hiljem ka blogis hea meelega:)
Täna õhtul kohvrit lahti pakkides leidsin Barcelonas kingituseks saadud vanilli-puudrilõhnalise Nina Ricci küünla, mis praegu laual kõige krooniks mõnusalt magusat aroomi levitab.

Heaoluline

sundayHästi veedetud pühapäev on eduka nädala aluseks. Nii on. Eriti mõnus kui saab tervel nädalavahetusel ennast täielikult välja puhata, st magada poole lõunani, jalutada mere ääres ja metsas, teha ja süüa kodust gurmeetoitu koos hea chiantiga, käia saunas ja lugeda kamina ees keras olles H. Kissingeri “Diplomaatiat” (mille olemasolu juba unustanud olin ja mille mu noorem vend nüüd Austraailasse emigreerudes mulle lõpuks tagastas), mängida kassidega, ehmuda ootamatult akna taha ilmunud rebasest, väetada õunapuid ja koristada mõõdukalt (ainult nii palju kui on vaja enda heaks äraolemiseks).. Ah jaa, ning pühapäeva õhtul nagu möödaminnes teha ära moeürituse korraldamise kursusetöö (ise ka imestan kui tubli ma olen:)) ja teha järgmise nädala kultuuriplaane ning kuulata head muusikat. No ei raatsi magama minna lihtsalt! Aga tegelikult ei peagi – homme võtan vabaduse minna kontorisse pisut hiljem, sest viimase kahe nädala töötempo on olnud pehmelt öeldes hullumeelne. Lähen hommikul hoopis EKA raamatukokku hea lugemissaagi järele ja tagastan ühtlasi ka juba ammu möödunud tähtajaga raamatud sürrealismist ja moejoonistusest.
Illustratsioon http://www.meganhess.com

Kultuurisadu

1523154_10202175995995183_355168676_oUus aasta on alanud tõeliste kultuuripärlite sajuga. Esiteks sain kingituseks terve riiulitäie väga häid nii uusi kui vanu raamatuid, milledest mõned on ka juuresoleval pildil näha. Ja nagu neist veel vähe oleks, siis  ei suutnud eile kiusatusele ja tuttavate üksmeelsele haipimisele vastu panna ning laenasin sõbralt Robert Kurvitza raamatu “Püha õudne lõhn”. Nüüd ei jää muud üle kui aega leida, et need kõik läbi lugeda..

Teiseks olen viimase kahe nädala jooksul näinud kinos kahte filmi, mida enam kuidagi peast välja ei saa. Suurim elamus on kindlasti uue aasta esimestel päevadel nähtud Lars von Trieri “Nymphomaniac”, millest ehk kirjutan pikemalt veebruaris kui teise osa ka ära vaatan. Vapustavalt hea ja ootamatuid aga loogilisi seoseid loov meistriteos, parim film, mida Trierilt näinud olen.  Sellele sekundeerib aasta lõpus Sõpruses nähtud ja hiljem kodus teist korda üle vaadatud Paolo Sorrentino”La Grande Bellezza” (mulle ei meeldi üldse filmi pealkirja eestikeelne tõlge, seepärast kasutan siinkohal originaali). Hetkel ei peatu pikemalt kummalgi, kuid lisan siia GB peategelase Jep Gambardella tõdemuse pärast mõttetut üheöösuhet: “La piu consistente scoperto che ho fatto pochi giorni dopo aver compiuto sessanta cinque anni e che non posso piú perdere tempo a fare cose che non mi va di fare” (“Olulisim avastus, mille tegin mõned päevad pärast oma kuuekümneviiendat sünnipäeva on see, et ma ei saa enam kaotada aega tegevustele, mida ma teha ei taha”). Filmi muusikavalik on ka muidugi väga hea. Avastasin, et filmis on lisaks Arvo Pärdi loomingule kasutatud ka teise eestlase Mikk Üleoja muusikat. Aga allpool hoopis Bob Sinclair’i miksitud tantsulugu, mille saatel Rooma kõrgklass Jepi luksuslikus katusekorteris ennastunustavalt tantsu lööb:

Ühe sõrmuse lugu

sõrmusTäna juhtus veider lugu. Kuulasin hommikul tööle sõites Kuku raadiot, kus ühes saates küsiti kuulajatelt erinevaid küsimusi. Esimene küsimus oli Hermann Hesse kohta, kelle vanaisa ja isa olevat eestlased olnud. Teine küsimus tundus mulle nii absurdselt raske, et ma vastust kuulamata kanali hoopis R2 vastu vahetasin ja ülejäänud aja muusikat kuulasin. Küsimus, mille kohta ma mõtlesin, et huvitav, kes üleüldse peaks nii keerulisele küsimusele vastust teadma, kõlas nii: kellele kuulus Eestis Liina Reimani briljantsõrmus? Õhtul käisin taaskasutuskeskuses, kus mulle jäid näppu kolm raamatut (Markku Koski “Beatles, Marat Afasizhev “Psühhoanalüüs ja kodanlik kunst” ja Helle Tamme “Ita Ever”) . Kodus avasin neist esimesena ühe puhtjuhuslikult leheküljelt 225 ja ma ei uskunud oma silmi. Lehekülje allosas oli pilt briljantsõrmusest ja juures tekst: “Liina Reimani briljantsõrmus lähetati Soomest Eestisse Aino Talvile: Liina Reimani viimase soovi kohaselt pidi tema sõrmus olema edasipärandatav talisman Eesti parimale draamanäitlejannale ja selle esimene kandja oli Aino Talvi.” Ahah.

Muusikalink on seotud sellega, et käisin hiljuti Jan Kausi raamatu “Koju” esitlusel ( ja ühtlasi ka Ülo Pikkovi raamatu “Vana Prints” esitlusel (väga hea lugemine, soovitan):

Budapest+koomiksid+hüpnoos

Tundub, et värviline koomiksimuster on vallutamas moe- ja kunstimaailma, sest seda võib leida nii D&G ja Replay suviste kollektsioonide rõivastel-aksessuaaridel kui ka pop-kunstipärastel mööbliesemetel Budapesti Pariisi kunstigaleriis.Image

ImageBudapest on imeilus, eriti muidugi Buda osa, kuid linna kuulsad termid vajaksid kiiremas korras kapitaalremonti, sest riietus- ja duširuumid olid nii räpased, et mina sinna oma jalga tõsta ei suutnud. Aga pole halba ilma heata, sest lugesin Széchnyi spa basseini kaldal ajaviiteks läbi 1926. aasta populaarteadusliku raamatu “Hüpnoos ja suggestioon arstiteaduses ja seltskondlikus elus”.Image

Väga huvitav lugemine nii keeleliselt kui sisu poolest. Igatahes kaalun nüüd veelgi enam hüpnoosiga lähemalt tutvust teha (eeldusel muidugi, et julgus alt ei vea). Leo Kerge raamatu “Sangpomm” haarasin eelmsiel nädalal juhusliku valikuna kaasa ühe sõbra vanaisa raamaturiiulilt enne Mõisa Karnevalile minekut ja see oli hea mõte, sest need kummalised lühijutud olid just täpselt paras ajaviide lennukis lugemiseks.

Mõned hea flow’ga muusikaleiud ka:

“Varjatud ained” Triin Soomets+etcetcetc

Tänane postitus on täielik puder&kapsad viimasel ajal silma või meeldima hakanud asjadest. Pildil näiteks on muuhulgas ka minu enda kokku miksitud helesinine küünelakk. Nimelt avastasin, et kõik küünelaki toonid on suvel ilusamad kui neile pisut valget värvi juurde lisada.

Viimase aja lugemislemmikuks on väga erilise kingitusena minuni jõudnud Triin Soometsa luulekogu “Varjatud ained”. Mulle tundub, et ma lausa hingan selle raamatuga samas rütmis. No lihtsalt kõik luuletused on kuidagi nii “omad”. Naljakas, et Soometsa mõne luuletuse puhul tundub mulle,  et autor pidas hoopis midagi muud silmas kui see mismoodi ma neid tõlgendan aga need sobivad mulle sellegipoolest ülihästi. Aga kaisukaru luuletus näiteks kurvastas mind nii väga , et siiani mõtlen sellele nukrusega. Jan Kausi illustreerivad mahakriipsutatud luuletuste idee meeldis mulle ka väga aga oleks tahtnud siiski neid ka lugeda ehk et natuke vähem oleks võinud neid sodida 🙂 Päris raske oli siia ühte luuletust näiteks valida aga pärast pikka kaalumist valisin selle:

yleliigne koorub niikuinii maha

kaob ära

või valutab ja valutab

kuni komistad kysimuse otsa

mille vastus see oli

yleliigne libiseb niikuinii maha

kui hoiad kinni

läheb see mädanema

…ja siis veel mõned viimase ajal leitud mõtteterad, millega samuti nõus olen:

“I want to be with those who know secret things or else alone.” Rainer Maria Rilke raamatust “A Book for the Hours of Prayer”

“I think, therefore I am a feminist” Ladyfest Tallinn facebooki lehelt

…ja ma ausõna arvasin, et ma ei hakka mitte kunagi seda muusikat kuulama aga tuleb välja, et täna mängib see lugu mul umbes 10s korda juba:

“Haaknõela külm helk” Trubetsky&Lehola

Päris tore lugemine kõigile, kel pungiga millalgi midagi pistmist on olnud. Hea, et tasapisi on Eesti pungi kohta lugemist kogunenud, sest see õige punk jäigi ikkagi 70.-80.ndatesse aastatesse. Selle aja punkarid esindasid lahedat, iroonilist, mässavat ja intelligentset punki, tänapäeval on pilt pisut muutunud kahjuks ja punk pole enam ammu nii lahe nagu varem. Aga eks see juhtub nii kõikide asjadega kui uudsuse võlu kaob. Kurb on ka see, et mõned punkarid (minu silmis küll pigem libapunkarid) selle liikumise taha oma rumalust varjata püüavad. Ja sellised punkarid on minu arvates pigem ohtlikud kui lahedad, sest radikaalsus+rumalus=eriti halb kombinatsioon. Mulle meeldis väga raamatu esimese lõigu mõte individualistlikut anarhismist ja see ka, et elu ei tohi liiga tõsiselt võtta. Pooldan samuti kahe käega elukunsti ja -kunstnikke. Aga see selleks. Raamat on väga trubetskylik kui nii võib öelda ehk et stiililt suhtliselt hektiline ja kaootiline aga siiski väärt lugemist. Häid lugemissoovitusi sain sealt ka ning ainuüksi mõnede rariteetsete piltide pärast võiks see teos ühel pungihuvilisel kodus olemas olla. Ja mina sain muide ühe väga armsa pühendusega eksemplari omanikuks 🙂

Raamatu esitluskontsert RCs oli kahjuks suhteliselt halvasti ajastatud (vahetult pärast Rabarocki ja enne Jaani), ning seetõttu ei suutnud isegi püha haruldus Velikije Luki minu suureks üllatuseks rohkem kui sadakond kuulajat kohale meelitada. Ma ausõna üldse ei taha, et punk sureks aga krt ta ikka vananeb sajaga, midagi pole teha..:(

NO99 “Iphigéneia Aulises”+Polanski “Oliver Twist”

Olin saanud eelinfot, et briti lavastaja Lorna Marshalli lavastatud “Iphigéneia Aulises” on ülivõimas etendus aga ma ei osanud arvata, et see nii hull asi on. NO99 ON imeline teater imelise trupiga, kes suudavad ilma igasuguste dekoratsioonide ja grimmita luua selliseid emotsioone, mis panevad pisarad voolama. Pisut piinlik tunnistada aga täpselt nii minuga eile juhtuski. Etenduse teema oli ikka see sama tuttav pime irratsionaalne usk jumalasse, mida NO-s ennegi käsitletud on ja mis mullegi täiesti vastuvõetamatu on. Täna just kuskilt kuulsin, et religioon peab surema, et usk inimestes saaks edasi elada. Päris hästi öeldud mu arvates. Igasugune hullus on kohutav ja tegelikult tehakse ka tänapäeval sama jubedaid tegusid nagu seda on lapse tapmine usu vms loosungi all ehk et kummalisel kombel pole tänapäeva maailm selles osas suurt muutunud. Tegelikult on NO99 üks naljakas fenomen. Nimelt olen kõiki selle teatri etendusi näinud vähemalt 2 korda ja nad kõik on mulle ühe palju meeldinud. Erandiks on ehk vaid “Võtame uuesti!”, mis mulle esituselt samuti meeldis, kuid kuna ma pole eriline situatsioonikomöödiate fänn, käisin seda vaid ühe korra vaatamas. Eile hilisõhtul oli aga raputava-vapustava teatrielamuse jätkuks mõnus keerata ennast kolme fliisteki sisse ja katusekinos soojalambi all rohelist teed rüübates Roman Polanski filmi “Oliver Twist” vaadata. Igatahes eilne vihmane ja rõske ilm sobisid filmi teema ja olustikuga ülihästi.

Juuresoleval pildil on selle nädala lektüür rõhuga muidugi Daniel Vaariku raamatule “Praktikaaruanne”. Väga mõnus nostalgiline lugemine ning ühtlasi sügavalt isiklik pilguheit autori minevikku. Hea haha-huumoriga vürtsitatud, kuid mõtlemapanev autobiograafia.

..Ja mõni aeg tagasi Tallinnas kuuldud “soomepoiste” bänd Cleaning Women jäi niimoodi kummitama, et siiani mängib vähemalt korra või paar mu igapäevases playlistis (rääkimata sellest, et tüübid näevad laval meigituna, kleitides ja tanksaabastes üliägedad välja)

Lugemist+Fine Young Cannibals

Ülevaade viimase aja põnavamatest lugemisleidudest.

Esiteks on väga hea meel, et ajakirja Kuusteist suvenumber on sama lahe või isegi veel lahedam kui eelmine. See ajakiri on täielikult omast ajast ees, kuid seda mitte üleolevalt, vaid lugejat vaikselt järgi kutsudes ja selgitades. Sellist armsat, kuid samas kahtlemata tõsiselt võetavat  noorteajakirja on väga vaja, sest siit leiab nii tuleviku trendivihjed kui ka ilu-uudiseid ja väga häid muusika-, kunsti- ja kirjanduse- ja isegi kuhu-minna soovitusi. Veelgi rohkem võiks olla huvitavaid persoonilugusid noortest andekatest tegijatest nii meilt kui välismaalt ja kindlasti tahaks ajakirjast nende tegijate raamatu- ja muusikaeelistusi teada saada. Minu jaoks on Kuusteist natuke nagu teater NO99 aastaraamat ja -kavalehed või ka nagu ajakiri Värske Rõhk, sest nende lugemine koos mõttepauside ja ohtra googeldamisega võtab alati päris kaua aega. Ja see on hea 🙂

Teiseks üritan end vaikselt aga järjepidevalt läbi närida briti kirjaniku Jasper Sharp’i raamatust “Behind the Pink Curtain: The Complete History of Japanese Sex Cinema”, mille mulle autor isiklikult kinkis pärast eelmisel aastal Tallinnas toimunud Jaapani sõltumatute filmide festivali EVA. Raamat on huvitav ja hariv ning seepärast võtabki mul selle läbi töötamine nii kaua aega aga igal võimalusel püüan jälle mõne lehekülje võrra edasi liikuda. Seda enam, et mulle tundub, et ka sel aastal olen olude sunnil selle festivaliga seotud. Pink kino on iseenesest niivõrd eriline žanr, et selle olemus vist jääbki mulle mõneti mõistetamatuks, kuid mulle on alati meeldinud tutvuda kummaliste teemadega, mis mu igapäevaelust kaugemale jäävad.

Kolmandaks ja neljandaks on selles kuhjas täna Telliskivi Raamaturinglusest leitud Loomingu raamatukogu sarjas ilmunud Andres Ehini “Ajaviitepeerud lähevad lausa lõkendama” ja “Horse and Pony” 1976 aastal välja antud aastaraamat. Need kaks pärlit maksid kokku kõigest 1,5 eurot! Ehinite perekonna sulgedest tulnud lood on KÕIK head, see on kindel. Kunagi Haapsalust üksi kodu poole sõites sattusin Klassikaraadios kuulama kui Kristiina Ehin esitas oma loomingut ja see heliseval häälel esitatud omapärane lugu  ühest väga erilisest naisest kummitab mind siiani. Ühesõnaga mõlema Ehini lugude peale tahaks küsida – päriselt ka või???- aga ei julgeks vist hästi ja ega tegelikult poleks vajagi. Hobuseraamat on ka väga huvitav lugemine tõeliselt rariteetsete piltidega omaaegsetest Briti ratsutamistippudest. Täna igatahes päästis see lõunapausi ajal ostetud raamat mu treenerite koolitusel igavusse suremast. Naljaks tegelikult – absoluutselt IGA teemat on võimalik esitada ka nii, et klass ei jää magama aga noh..see selleks.

Viiendaks on selles kuhjas Jaan Kaplinski raamat “Kust tuli öö”. Tahtsingi tegelikult Telliskivist midagi Kaplinskilt juurde osta aga KÕIK tema raamatud olid ära ostetud!! Hea näide sellest, mida võib teha üks hästi õnnestunud eluloofilm. Aga just praegu mõtlesin ringi ja ei taha sellest raamatust rohkem kirjutada. Sest see meeldis mulle nii väga, et tundub kuidagi liiga isiklik seda siin lahkama hakata. Kel huvi, see loeb ise, eks 🙂

…ja kuna mul on suhteliselt muusikavaba nädal olnud, siis lisan siia ühe ammuse lemmiku:

“Punk ei ole surnud” Hugo Vaher

Tundub, et Westwoodi raamatu kohta olin saanud valeinfot, sest Rahva Raamatust öeldi, et neilt saab seda vaid tellides ja kuna sel juhul tuleb hind kaks korda kallim kui Amazonis, siis jäi pungivanaema elulugu mul täna lugemata. Küll aga õnnestus (tõsi küll, alles teisel katsel, sest esimesena käisin Apollos otsimas, kus seda veel ei olnud) Rahva Raamatust osta Hugo Vaheri “Punk ei ole surnud”, mille koju jõudes paari tunniga läbi lugesin. Hugo Vaheri pseudonüümi taga peituv autor on ilmselt kirjutanud enam vähem autobiograafilise romaani ja natuke järele mõeldes ja asjaolusid kokku viies õnnestuks ehk ka tema isik tuvastada. Iseasi muidugi, kas seda vaja oleks ja kas ta seda sooviks.  Ilmselt mitte, muidu ei kasutaks ta ju pseudonüümi, eks ole. Aga raamat oli tore ja tekitas armsat nostalgiat, eriti kui jutt käis mullegi tuttavast ja vastu rääkimist välistava õpetamisstiiliga risti vastupidist efekti tekitavast ja seeläbi süsteemi vastu võitlema ärgitava režiimiga eliitkoolist ehk Tallinna 7. keskkoolist (ei noh, mis lause :D). Sarnaste tunnetega lugesin kunagi ka Mihkel Raua raamatut “Musta pori näkku”. Hea teada, et ma polnud ainuke, kelle vaimsele stabiilsusele see kool või õigemini mõned kooli õppejõud laastavalt mõjusid. Kui kunagi hiljem ülikoolis selgus, et ka mu inglise keele õppejõud oli samas keskkoolis käinud, istusime me temaga vahel pikki tunde peale loenguid meenutades ja teineteist lohutades lugudega stiilis mul-oli-ka-täpselt-nii jubedatest inglise keele tasemetöödest või mõningate õppejõudude arusaamatust kiuslikkusest. Aga jah, Vaheri raamatut igatahes ei raatsinud enne käest panna kui läbi sai ja loeks heal meelel kunagi lisagi. Mina-tegelane on ääretult sümpaatne noor punkarihakatis, kellel  on süda õigel kohal ja kes ei tee inimeste kohta ennatlikke järeldusi ega otsusta kellegi ega millegi üle massipsühhoosi alusel. Punk ei ole surnud kuni veel selliseid tegelasi kasvõi raamatukaante vahelt leida võib.