Category Archives: film

Metamodernism ehk olin siin juba täna või eile

alain resnais Mul on viimastel aastatel olnud pidevalt tunne nagu magaksin silmad lahti ja kõik, mis mu elus toimub, oleks justkui juba kunagi olnud. Väga kummaline aga samas meditatiivne heaolu seisund, kus miski ei vaimusta aga samas ei pane ka muretsema. Selline mõnus flow, milles liuglemine laseb üleliigselt suurte tunnete puudumise tõttu rahulikult enda sisse vaadata (kuigi mida rohkem vaatan, seda vähem ma millestki aru saan). Täpselt samasuguse seisundi mulje jättis ka Alain Resianis’ film “Möödunud aastal Marienbadis”. Ühesõnaga mõistan, miks see film inimesi vaimustab ja seda mitu korda vaatama paelub, kuid minu jaoks oli mingil määral tegemist justkui iseenda mocumentary vaatamisega. Väga veider.
Hetkel aga ei lase mul juba mitmendat ööd õigeaegselt magama minna ajakirjas Dazed avaldatud Aimee Cliff’i metamodernismil ja muudel põnevatel teemadel arenev meilivahetus-intervjuu Shia LaBeouf’iga, mis päädis nende tunniajase täielikus vaikuses go-pro kaameratega teineteise vastas istumisega. Metamodernism (erinevalt postmodernismist, mis on juba ammu uudsuse võlu kaotanud) paelub mind just teistuguste sageduste ja piiride proovimisega. Lisaks on noore erudeeritud ajakirjaniku Aimee Cliff’i käekiri väga huvitav ja täis erinevaid viiteid, mis vajavad kindlasti järgi vaatamist ja nii ongi mul lugemine juba päris pikale veninud. Aimee Cliff’ilt leidsin ka tänaseks õhtuks hea muusikasoovituse, mille postituse lõppu lisan. Shia LaBeouf kasutab minu arvates väga õigesti ära kuulsus+raha potentsiaali, pannes need kaks teenima kunsti, täpsemini metamodernismi. Imetlen kogu südamest selliseid inimesi, kes oskavad neid kahte saavutust (kuuslus+raha) nii otstarbekalt ära kasutada. Vt ka teisi “ära keeranud” ja igavat celebrity elu ratsionaalselt kasutada oskavaid Hollywoodi artiste nagu nt Joaquin Phoenix.

Advertisements

Frida Giannini & Gucci

FridaGiannini02_V_28Feb13_pr_b Foto: Vogue Eelmisel nädalal levis moemaailmas uudis, et Frida Giannini lahkub Gucci moemaja peadisaineri ametikohalt. Sahistatakse, et mantlipärijagi on juba valitud ja selleks saab Riccardo Tisci. Elame näeme. Noor, andekas ja kaunis itaallanna Giannini kutsuti moemaja aksessuaaride ja käekottide disaineriks 2002. aastal Fendi moemajast ning nimetati Gucci peadisaineriks 2004.aastal peale Tom Fordi lahkumist. Provokatiivse ja arrogantse käekirjaga Tom Fordi loomingule oli täielikuks vastandiks Giannini uusromantiline stiil ning kindlasti mõjus see vahetus positiivselt ka konservatiivsema maitsega Gucci klientidele. Tom Fordi panust ei saa muidugi alahinnata, kuna tema progressiivne ja ülijulge visioon aitas moemajal üle saada nii finantsilisest kui ka moraalsest kriisist, millesse Gucci perekonna afääride ja mahhinatsioonide tõttu sattunud oli. Frida Giannini on öelnud, et talle meeldib sirvida moemaja pea sajandivanustes annaalides ning ammutada inspiratsiooni vanadest fotodest ja ikooniliste sümbolite – nagu kaksik G-tähed, hobuse suurauad, sadulavöö ja paljud teised – taaskasutamisest. Multitalendist disainer on olnud suunanäitaja mitte ainult moemaailmas, vaid on aidanud kaasa ka paljude muusika- ja filmimaailma uute tegijate tähelendudele. Nii näiteks kaasas Giannini oma moeshow’dele tol ajal veel vähetuntud elektroonilise muusika artistid Roisin Murphy ja Florence & The Machines ning andis tuule tiibadesse paljudele modellidele ja näitlejatele, kelle hulgas ka näiteks Freja Beha Erichsen, Raquel Zimmermann ja James Franco. Viimane produtseeris muide eelmisel aastal linastunud Gucci moemajast vändatud dokumentaalfilmi “The Director”, mille treileri selle postituse lõppu lisasin. Ka Gucci parfüümiportfoolio täienes Frida Giannini juhtimisel kolme olulise lõhnaperekonna võrra. Gucci by Gucci parfüümisarjad nii meestele kui naistele on mõeldud Gucci klassikalisi traditsioone austavale kliendile. Naisteparfüüm Premiére lansseeriti Gucci 2010. aasta kõrgmoe kleidikollektsiooni täiendusena, ning on mõeldud kasutamiseks tõelistel punase vaiba üritustel (kuulu järgi pidavat Blake Lively’l reklaamis seljas olnud kleit maksma kümneid tuhandeid eurosid). Nii Gucci by Gucci naiste- kui ka meestelõhn on võitnud erinevaid lõhnamaailma FiFi auhindu ning muuhulgas on mõlemad ka parima parfüümi nominendid. Meesteparfüümi osas nõustun täielikult – ka minu arvates on see vahemalt viimase dekaadi parimaid meestelõhnu. Mõned aastad varem taaselustas Frida Giannini Gucci kuulsa lillemustri Flora, mis loodi 1966. aastal Monaco printsessi Grace Kelly auks eritellimusel itaalia lasteraamatute illustraatori Vittorio Accornero poolt. Giannini pühendas sellele lillemustrile terve lõhnaperekonna Flora, mis tänaseks on kasvanud lausa kaheksaliikmeliseks lõhnasarjaks, kuhu kuuluvad lisaks kolmele Flora by Gucci põhilõhnadele ka kaheksa teemaparfüümi. Sarnased teemalõhnad on ka paljude teiste luksusmoemajade valikus – nt. Hermés ja Armani. Eelmisele peadisainerile Tom Fordile pühendas Giannini parfüümisarja Guilty, mis on inspireeritud nooruslikust uljusest ja magusast ohutundest. Ülimat luksuslikkust väljendab siin naisteparfüümi pudelit kattev imeõhuke kiht 24-karaadist ehtsat kulda. Gucci moemaja edulugu jätkub kindlasti ka uue peadisaineri hoole all. Eks ilmselt ongi õige vahetada pika ajalooga luksusmoemajade peadisainereid vähemalt iga kümnendi järel ja muuta seeläbi juba tuttavat käekirja. Igal juhul on Frida Giannini ennast luksusmoe maailma ühe tuntuima tegija eesotsas igati tõestanud ning tekitanud huvi oma tegemiste suhtes. Mina vähemalt otsin kindlasti ka edaspidi inspiratsiooni ja uudiseid nii moe- kui muusikamaailmas toimuva kohta just Frida Giannini portfooliost. https://www.youtube.com/watch?v=AxJplEUy_ik

Lars von Trier NYMPH()MANIAC on täiega punk film!

ImageLars von Trieri „Nymph()maniac“ on minu arvates tema parimaid filme ja ülimalt punk ehk nii räigelt ühiskonnavastane kui üldse olla saab. Olin ennegi lootusetu Trieri fänn aga see film jääb templina mällu igal juhul (nagu ka paar päeva enne nähtud teise suure lemmiku Gaspar Noe “Irreversible”). Ei peatu selles postituses pikemalt filmis ohtralt eksponeeritud seksil, sest esimesed emotsioonid tõid teistsugused mõtted esile. Kes teab, võimalik, et kunagi tuleb tahtmine sellest filmist veel teise nurga alt kirjutada, sest materjali, mida enda jaoks lahti mõtestada, on kaheosalises filmieeposes enam kui küll. Esimeses osas sai muidugi palju nalja ja minu meelest kasutas Trier seda pikka sissejuhatust rõhutamaks, et seks on ühiskonna poolt täielikult ülehinnatud.  Ühest küljest oli muidugi esteetiliselt väga ilus vaadata ekraanil absoluutselt kompleksivaba ja imekaunist briti noort näitlejannat Stacy Martinit ja seksikat Shia LaBeouf’i ning samavõrra ebameeldiv oli liiga lähedalt tunnistada teises osas elu poolt räsitud ja väsinud Joe kaotatud orgasmiotsinguid. Aga see oli minu jaoks kõrvalise tähtsusega. Olulisimaks pean filmis peente nüanssidena välja toodud psühholoogilisi aspekte nagu näiteks naiseks olemise võimalikkuse või võimatuse teema ja dilemmad, mida pea iga naine varem või hiljem oma elus kogeb. Esiteks muidugi igipõline ja paljukirutud võrdsus(etus), a la “mida mees võib seda naine ei või mitte”. Sellest teemast võibki rääkima jääda aga ühiskonna arvamust muuta on ikka väga raske. Samas ütleb Joe filmis väga hästi, et ma ei sobitu ühiskonda aga ega ühiskond mulle ka ei sobi. Braavo!

Teiseks on filmis suurepäraselt välja toodud iga naise jaoks raskeim katsumus, milleks on emadus. Emadus on muidugi ilus ja püha, kuid tegelikkuses on see kõige rohkem naise psüühikat muserdav ja painav kohustus. Ja kõige kuritegelikum naiste suhtes on fakt, et isegi sellest rääkimine sellises võtmes on kuritegu. Ma olen millegipärast samuti kindel, et ei oska, st ei oska ühiskonna poolt aktsepteeritavalt, sellest kirjutada aga üritan siiski. Emadus on suurim rõõm aga just see suur õnn võtab paljudelt naistelt elurõõmu. Nii juhtus ka filmis Joe emaga, kes sulges ennast pasjansi ladumise kaugesse ja külma maailma, samal ajal kui isa oli see kangelaslik hea ja helge kuju, kes nunnult lapsukesele maailma asju lahti seletas. Kas keegi peale psühhoanalüütikute pole tõesti selle peale tulnud, et paljud naised sulguvad šokiseisundis enda loodud pseudomaailmadesse viimase võimalusena, et põgeneda suurima elumuutuse ja tohutu vastutuskoorma eest? Minu arvates võiksid lapsi saada vaid naised, kelle selja taga seisab tugev emakuju, kes neid vajadusel selle koorma all toetavad. Meestele selles osas loota ei saa, sest siin tõttab appi jälle „tore“ ühiskond, kes kõike teab ja kõigi eest otsustab ja kes teatab, et on olemas naise – ja mehe kohustused ja et hea ema peab tingimata täitma talle määratud kindlaid nõudmisi. Abielunaise kohustustest ei hakka siinkohal rääkimagi. See kõik on liiga ränk koorem. Mul on väga palju erinevaid tuttavaid naisi ja nii uskumatu kui see ka pole, siis keegi neist ei ole oma eluga rahul. Kes on üksi, see otsib paaniliselt meest; kes on suhtes, see sipleb samuti enda loodud põrgus nimega „perekond“, kust naisel kui isiksusel väljapääsu ei ole. Naisele ei jäeta võimalust otsustada, mida tema ise tegelikult tahab, rääkimata enamike naiste eneseteostuse võimatusest. Papa Freudil ikka oli õigus, et kõik meie hädad on alguse saanud lapsepõlvest, kaasa arvatud seksuaalkäitumine. Minu jaoks oli filmi kõige võikam stseen see kui Jerome nõudis, et Joe valiks oma seksuaalsuse ja perekonna vahel. Muidugi oli jahmatav Joe otsus lükata nuttev laps kõrvale ja minna ära vaid selleks, et ennast mingil tundmatul tüübil piitsutada lasta, kuid samas on täiesti mõistetav Joe kui isiksuse karjuv vajadus iseendaks olemise ja jäämise järele. Erakordne mässumeelsus ja meelekindlus! Ilmselgelt on sellist käitumist pea võimatu mõista ja veel raskem kaasa tunda, kuid soovitan siiski proovida. Minu arvates toob Trier selle stseeniga ühiskonna ajupesu tulemuse ja indiviidi iseolemise kadumise fakti vaatajale hõbekandikul ette, meie ülesandeks jääb vaid stseen ära vaadata ja klišeedest natuke kaugemale mõelda.

Võigas oli muidugi ka lõpustseen Seligmaniga, mis tõenäoliselt ka paljudele naistele liigagi tuttav ette tuleb. Sellised nn aseksuaalsed sõbrad, kes võimalusel siiski sulle käe seeliku alla ajavad, on eriti jälgid limukad ja ainuüksi oma olemuselt meenutavad nad 1:1 „süütu lapsukese“ Seligmani lõtva ihuliiget ning on raevuka kuuli (ok ütleme siis, et siinkohal ülekantud tähenduses) täiesti välja teeninud.

Ühesõnaga – forget about love and get real! (kestvad ovatsioonid!)

…aa ja muidugi sobib siia lõpetuseks väga hästi äsja alanud DocPointi treiler, mis on ikka eriti hea:):

Kultuurisadu

1523154_10202175995995183_355168676_oUus aasta on alanud tõeliste kultuuripärlite sajuga. Esiteks sain kingituseks terve riiulitäie väga häid nii uusi kui vanu raamatuid, milledest mõned on ka juuresoleval pildil näha. Ja nagu neist veel vähe oleks, siis  ei suutnud eile kiusatusele ja tuttavate üksmeelsele haipimisele vastu panna ning laenasin sõbralt Robert Kurvitza raamatu “Püha õudne lõhn”. Nüüd ei jää muud üle kui aega leida, et need kõik läbi lugeda..

Teiseks olen viimase kahe nädala jooksul näinud kinos kahte filmi, mida enam kuidagi peast välja ei saa. Suurim elamus on kindlasti uue aasta esimestel päevadel nähtud Lars von Trieri “Nymphomaniac”, millest ehk kirjutan pikemalt veebruaris kui teise osa ka ära vaatan. Vapustavalt hea ja ootamatuid aga loogilisi seoseid loov meistriteos, parim film, mida Trierilt näinud olen.  Sellele sekundeerib aasta lõpus Sõpruses nähtud ja hiljem kodus teist korda üle vaadatud Paolo Sorrentino”La Grande Bellezza” (mulle ei meeldi üldse filmi pealkirja eestikeelne tõlge, seepärast kasutan siinkohal originaali). Hetkel ei peatu pikemalt kummalgi, kuid lisan siia GB peategelase Jep Gambardella tõdemuse pärast mõttetut üheöösuhet: “La piu consistente scoperto che ho fatto pochi giorni dopo aver compiuto sessanta cinque anni e che non posso piú perdere tempo a fare cose che non mi va di fare” (“Olulisim avastus, mille tegin mõned päevad pärast oma kuuekümneviiendat sünnipäeva on see, et ma ei saa enam kaotada aega tegevustele, mida ma teha ei taha”). Filmi muusikavalik on ka muidugi väga hea. Avastasin, et filmis on lisaks Arvo Pärdi loomingule kasutatud ka teise eestlase Mikk Üleoja muusikat. Aga allpool hoopis Bob Sinclair’i miksitud tantsulugu, mille saatel Rooma kõrgklass Jepi luksuslikus katusekorteris ennastunustavalt tantsu lööb:

NO99 “Iphigéneia Aulises”+Polanski “Oliver Twist”

Olin saanud eelinfot, et briti lavastaja Lorna Marshalli lavastatud “Iphigéneia Aulises” on ülivõimas etendus aga ma ei osanud arvata, et see nii hull asi on. NO99 ON imeline teater imelise trupiga, kes suudavad ilma igasuguste dekoratsioonide ja grimmita luua selliseid emotsioone, mis panevad pisarad voolama. Pisut piinlik tunnistada aga täpselt nii minuga eile juhtuski. Etenduse teema oli ikka see sama tuttav pime irratsionaalne usk jumalasse, mida NO-s ennegi käsitletud on ja mis mullegi täiesti vastuvõetamatu on. Täna just kuskilt kuulsin, et religioon peab surema, et usk inimestes saaks edasi elada. Päris hästi öeldud mu arvates. Igasugune hullus on kohutav ja tegelikult tehakse ka tänapäeval sama jubedaid tegusid nagu seda on lapse tapmine usu vms loosungi all ehk et kummalisel kombel pole tänapäeva maailm selles osas suurt muutunud. Tegelikult on NO99 üks naljakas fenomen. Nimelt olen kõiki selle teatri etendusi näinud vähemalt 2 korda ja nad kõik on mulle ühe palju meeldinud. Erandiks on ehk vaid “Võtame uuesti!”, mis mulle esituselt samuti meeldis, kuid kuna ma pole eriline situatsioonikomöödiate fänn, käisin seda vaid ühe korra vaatamas. Eile hilisõhtul oli aga raputava-vapustava teatrielamuse jätkuks mõnus keerata ennast kolme fliisteki sisse ja katusekinos soojalambi all rohelist teed rüübates Roman Polanski filmi “Oliver Twist” vaadata. Igatahes eilne vihmane ja rõske ilm sobisid filmi teema ja olustikuga ülihästi.

Juuresoleval pildil on selle nädala lektüür rõhuga muidugi Daniel Vaariku raamatule “Praktikaaruanne”. Väga mõnus nostalgiline lugemine ning ühtlasi sügavalt isiklik pilguheit autori minevikku. Hea haha-huumoriga vürtsitatud, kuid mõtlemapanev autobiograafia.

..Ja mõni aeg tagasi Tallinnas kuuldud “soomepoiste” bänd Cleaning Women jäi niimoodi kummitama, et siiani mängib vähemalt korra või paar mu igapäevases playlistis (rääkimata sellest, et tüübid näevad laval meigituna, kleitides ja tanksaabastes üliägedad välja)

Filmivihjeid ja head muusikat

Pildil üks stseen Federico Fellini filmist “La Dolce Vita”. Millegipärast on mul selle filmiga kuidagi eriline side ja tahaks seda kunagi kindlasti ka suurelt ekraanilt näha. Ehk isegi õnnestub, sest kino Sõprus korraldab aeg ajalt filmiklassika õhtuid ja näiteks Artises tuleb maikuus üks päris põnev filmifestival, mille raames näeb tõelisi haruldusi. Esialgne nimekiri filmidest, mis festivali raames linastuvad: Pärnography; Gimme Shelter; The Devil and Daniel Johnston; Bukowski: Born Into This; Patti Smith: A Dream of Life; Stanley Kubrick: A Life in Pictures; Beautiful Losers; Jimi Hendrix; Andy Warhol; Gonzo: A Life and Work of Dr.; Hunter S. Thompson; Exit Trough the Giftshop; Heima. Tõenäoliselt kolin selleks nädalaks Artisesse.

La Delicatesse & Lillede keel

See nädal kujuneb vist ülitihedaks kultuurinädalaks, sest peaaegu kõik õhtud on sisustatud kino ja teatriga. Eile nähtud Von Krahli “Lillede keel” oli hea etendus, kuid natuke jäi lugu tervikuna mulle kaugeks, ehk kui moodsalt väljenduda, siis ei kõnetanud mind eriti. Aga selle, et ma Lorca loole nii väga hästi pihta ei saanud (või noh, tegelikult sain küll aga see jättis lihtsalt ükskõikseks vist natuke) kompenseeris täielikult Rainer Sarneti hea lavastajatöö (teatridebüüt vist kui ma õigesti aru sain). Mulle Sarneti käekiri režissöörina väga meeldib ja minu meelest on ka tema filmides sellist pisut üle vindi keeratud teatraalsust, nii et pidasin loogiliseks, et ta õnnestub suurepäraselt ka teatrilavastajana. Laura Pählapuu kostüümid sobitusid unenäolisuse ja reaalsuse küsimuse alla seadva kontekstiga imeliselt. Võimsa efekti lisasid ka dekoratsioonid, mis nagu juuresolevalt pildilt näha (pildi panin pihta Sarneti facebooki lehelt), annavad aimu lavastaja  põhitööst ehk siis pildi vaatamisest läbi kaamerasilma. Kohati tekkiski tunne, et viibime mängufilmi võtetel, mitte teatrisaalis. Von Krahli näitlejad meeldivad mulle kõik väga, kuid seekord jäid enim meelde Tiina Tauraite palavikuliste silmadega meeshormoonide küüsi langenud vanaeidena ja Mari Abel kummalise lesknaisena. Mulle tundub, et ma vist juba kirjutasin sellest, et Abel sobiks minu arvates väga hästi ka David Lynchi filmidesse, sest temas on ülima naiselikkuse taustal ehmatavalt palju šokeerivat ja põnevust tekitavat vastuolu. Viljandi noortest meeldivad mulle enim Loore Martma (tahaks teda rohkem laval näha), Ragne Veensalu (kes on vist ka Sarneti muusaks) ja Tõnis Niinemets (tema sarnasus Strap On Faggotsi Chunginiga oli meigituna hämmastav). Ei, ülekohtune oleks tegelikult kedagi välja jätta, sest Von Krahli trupp oli ja on tervikuna tõesti hea (ja mul on väga hea meel, et Gilgameš sai kohe mitme teatriauhinnaga pärjatud, palju õnne!). Ah jaa, meeldivaks üllatuseks (kuigi mitte väga suureks üllatuseks kui kõiki asjaolusid arvesse võtta) oli Psychoterrori lugu “Mind peksti” Tiina Tauraite esituses (tõsi küll, lindil laulis siiski Freddy).

Eile nähtud prantsuse film “La Delicatesse” (“Õrnad tunded”) oli samuti meeldiv üllatus, sest läksin kinno eelarvamusega, et film on kas ülidramaatiline või roosaromantiline aga õnneks oli tegemist mõnusa huumoriga ja eluterve pealiskaudsusega tõsiseid teemasid käsitleva kaunitar-ja-koletis-tüüpi draamaga. Peategelane, prantsuse kino lemmiklaps Audrey Tautou on küll nii sale, et tekkis päriselt ka hirm, et ta võib katki minna. Armsalt koduste  korterisisustuste pärast oleks tahtnud pidevalt filmi pausile panna, et kõiki pisidetaile märgata ning samuti oleks tahtnud näha Tautou tegelase loetud raamatu pealkirja, kuid kahjuks ei jõudnud silm nii kiiresti seda haarata.  Aga filmi soundtrack mängib mul igatahes täna klappides:

Üks koletis Pariisis

“Üks koletis Pariisis” on euroopalikule art-house’ ile omaselt aus, nurgeline, väikese kiiksuga ja äraütlemata armas multikas. Imestan ikka ja jälle, kuidas mõned mõtlemist välistavad USA masstoodangu multikad toovad jätkuvalt saalid vaatajaid täis, samas kui Artis ja Sõprus oma väärtfilmide ja -multikatega püüavad ellu jääda pooltühjade saalidega. Kurb ja kahjuks väga tõene peegelpilt tänase päeva inimühiskonnast.

Multikat vaadates tuli mulle meelde mõni aeg tagasi kuuldud lugu:

Kohtuvad kaks härrasmeest. Härra A on väga ilus, intelligentne  ja viisakas. Härra B küsib, mis võiks olla härra  A nimi. “Mu nimi on Saatan,” kõlab vastus. “Ei või olla!” üllatub B. ” Saatan on ju kole ja paha.” “Ma näen, et olete vestelnud mu vaenlastega,” vastab A.

Heas mõttes lapsemeelselt siiras ja mõtlemapanev film sobib minu arvates vaatamiseks nii suurtele kui väikestele ning multika soundtrack, mida esitab suureks-saanud-kuid-ikka-veel-väga-armas Vanessa Paradis, väärib eraldi kõrgeid punkte.

Willy Wonka+Joosep Toots

Tahaks endale Willy Wonka prille ja tema torukübar, mida ma rumala peaga Londonist Camdenist  eelmisel aastal ära ei ostnud, jääbki vist kummitama. Muidugi oleks võimalus ratsutamispoest endale koolisõidusilinder osta, mis olekski võib olla mõistlik tegelikult arvestades seda, et seda saaks ju ka ratsutamisvõistlustel kasutada (2in1 ühesõnaga). Willy Wonka on üleüldse läbi aegade üks ägedamaid kujusid, rääkimata sellest, et ta suust ainult puhast kulda ja pärleid tuli.

Willy Wonka: “But Charlie, don’t forget what happened to the man who suddenly got everything he he always wanted.”

Charlie Bucket: “What happened?”

Willy Wonka: “He lived happily ever after.”

…ja siia sobib hästi ülichill muusikaleid Kohviradiost, sest Joosep Toots oli ka omamoodi lahe mässaja ja anarhist

Kuhu minna, mida teha

Mõned huvitavad üritused, kuhu tahaks lähiajal kindlasti minna:

1) Ameerika kultusfilmide festival Freedom Fries (täpsem kava http://www.kinosoprus.ee)

Pühapäev 4.03.

17:00 “Liquid Sky”, sissejuhatus Tõnis Kahu

Esmaspäev 5.03.

21:00 “Vinyl”, sissejuhatus Andres Lõo. Popkunsti jumala Andy Warholi eksperimentaalne filmiversioon Burgess’i romaanist “Kellavärgiga apelsin”, kus näitlejana astub üles ka imeline Edie Sedgwick, kelle auks lisan siia ühe Bluri loo

Teisipäev 6.03.

21:00 “Skinned Deep”, sürreaalne eriefektidele keskenduv võitlus elu ja surma peale. Sissejuhatus Tristan Priimägi

2) 7.03 toimub Kirjanike Majas kirjandusõhtu “Laval ainult tüdrukud”, kus astuvad üles Krista Ojasaar, Eeva Park, Kätlin Kaldmaa, Linda-Mari Väli, Miina Leemets, Triin Soomets jt.

3) 8.03 toimub Artises järjekordne EKA filmiteooria avaltud loeng, mille teemaks on seekord saksa uus kino ning käsitletavate autorite hulgas on mõistagi Rainer Werner Fassbinder (!!! Vt. ka NO99 etendus “Praht, linn ja surm”), Werner Herzog, Volker Schlöndorff, Alexander Kluge, Margarethe von Trotta, Wim Wenders ja teised.

3) 17.03 peab Telliskivi Penthouseis oma sünnipäeva punkbänd Varuväljapääs ning lisaks sünnipäevalapsele esinevad Circus Runaways, Tolmunud Mesipuu ja Psychoterror.

4) 17.03 esietendub NO99 uus lavastus “Iphigēneia Aulises”. Näidendi on lavastanud mainekas briti lavastaja ja õppejõud Lorna Marshall, kelle erialaks on “füüsiline etenduskunst”. Ning kuna laval on suurem osa NO99 trupist, kelle tõmbenumbriks on tihtipeale füüsiliselt keerukad etteasted, siis võib oodata järjekordselt suurepärast elamust. Esikas on küll juba välja müüdud aga muul ajal märtsis ning aprillis toimuvatele etendustele on veel pileteid suhteliselt vabalt saada.

5) 6.05 annab Nokia kontserdimajas suurejoonelise kolmetunnise kontserdi vene kultusbänd Akvarium.
Hetkel rohkem must-go üritusi ei meenu aga võimalik, et millalgi täiendan seda postitust.