Monthly Archives: jaanuar 2014

Lars von Trier NYMPH()MANIAC on täiega punk film!

ImageLars von Trieri „Nymph()maniac“ on minu arvates tema parimaid filme ja ülimalt punk ehk nii räigelt ühiskonnavastane kui üldse olla saab. Olin ennegi lootusetu Trieri fänn aga see film jääb templina mällu igal juhul (nagu ka paar päeva enne nähtud teise suure lemmiku Gaspar Noe “Irreversible”). Ei peatu selles postituses pikemalt filmis ohtralt eksponeeritud seksil, sest esimesed emotsioonid tõid teistsugused mõtted esile. Kes teab, võimalik, et kunagi tuleb tahtmine sellest filmist veel teise nurga alt kirjutada, sest materjali, mida enda jaoks lahti mõtestada, on kaheosalises filmieeposes enam kui küll. Esimeses osas sai muidugi palju nalja ja minu meelest kasutas Trier seda pikka sissejuhatust rõhutamaks, et seks on ühiskonna poolt täielikult ülehinnatud.  Ühest küljest oli muidugi esteetiliselt väga ilus vaadata ekraanil absoluutselt kompleksivaba ja imekaunist briti noort näitlejannat Stacy Martinit ja seksikat Shia LaBeouf’i ning samavõrra ebameeldiv oli liiga lähedalt tunnistada teises osas elu poolt räsitud ja väsinud Joe kaotatud orgasmiotsinguid. Aga see oli minu jaoks kõrvalise tähtsusega. Olulisimaks pean filmis peente nüanssidena välja toodud psühholoogilisi aspekte nagu näiteks naiseks olemise võimalikkuse või võimatuse teema ja dilemmad, mida pea iga naine varem või hiljem oma elus kogeb. Esiteks muidugi igipõline ja paljukirutud võrdsus(etus), a la “mida mees võib seda naine ei või mitte”. Sellest teemast võibki rääkima jääda aga ühiskonna arvamust muuta on ikka väga raske. Samas ütleb Joe filmis väga hästi, et ma ei sobitu ühiskonda aga ega ühiskond mulle ka ei sobi. Braavo!

Teiseks on filmis suurepäraselt välja toodud iga naise jaoks raskeim katsumus, milleks on emadus. Emadus on muidugi ilus ja püha, kuid tegelikkuses on see kõige rohkem naise psüühikat muserdav ja painav kohustus. Ja kõige kuritegelikum naiste suhtes on fakt, et isegi sellest rääkimine sellises võtmes on kuritegu. Ma olen millegipärast samuti kindel, et ei oska, st ei oska ühiskonna poolt aktsepteeritavalt, sellest kirjutada aga üritan siiski. Emadus on suurim rõõm aga just see suur õnn võtab paljudelt naistelt elurõõmu. Nii juhtus ka filmis Joe emaga, kes sulges ennast pasjansi ladumise kaugesse ja külma maailma, samal ajal kui isa oli see kangelaslik hea ja helge kuju, kes nunnult lapsukesele maailma asju lahti seletas. Kas keegi peale psühhoanalüütikute pole tõesti selle peale tulnud, et paljud naised sulguvad šokiseisundis enda loodud pseudomaailmadesse viimase võimalusena, et põgeneda suurima elumuutuse ja tohutu vastutuskoorma eest? Minu arvates võiksid lapsi saada vaid naised, kelle selja taga seisab tugev emakuju, kes neid vajadusel selle koorma all toetavad. Meestele selles osas loota ei saa, sest siin tõttab appi jälle „tore“ ühiskond, kes kõike teab ja kõigi eest otsustab ja kes teatab, et on olemas naise – ja mehe kohustused ja et hea ema peab tingimata täitma talle määratud kindlaid nõudmisi. Abielunaise kohustustest ei hakka siinkohal rääkimagi. See kõik on liiga ränk koorem. Mul on väga palju erinevaid tuttavaid naisi ja nii uskumatu kui see ka pole, siis keegi neist ei ole oma eluga rahul. Kes on üksi, see otsib paaniliselt meest; kes on suhtes, see sipleb samuti enda loodud põrgus nimega „perekond“, kust naisel kui isiksusel väljapääsu ei ole. Naisele ei jäeta võimalust otsustada, mida tema ise tegelikult tahab, rääkimata enamike naiste eneseteostuse võimatusest. Papa Freudil ikka oli õigus, et kõik meie hädad on alguse saanud lapsepõlvest, kaasa arvatud seksuaalkäitumine. Minu jaoks oli filmi kõige võikam stseen see kui Jerome nõudis, et Joe valiks oma seksuaalsuse ja perekonna vahel. Muidugi oli jahmatav Joe otsus lükata nuttev laps kõrvale ja minna ära vaid selleks, et ennast mingil tundmatul tüübil piitsutada lasta, kuid samas on täiesti mõistetav Joe kui isiksuse karjuv vajadus iseendaks olemise ja jäämise järele. Erakordne mässumeelsus ja meelekindlus! Ilmselgelt on sellist käitumist pea võimatu mõista ja veel raskem kaasa tunda, kuid soovitan siiski proovida. Minu arvates toob Trier selle stseeniga ühiskonna ajupesu tulemuse ja indiviidi iseolemise kadumise fakti vaatajale hõbekandikul ette, meie ülesandeks jääb vaid stseen ära vaadata ja klišeedest natuke kaugemale mõelda.

Võigas oli muidugi ka lõpustseen Seligmaniga, mis tõenäoliselt ka paljudele naistele liigagi tuttav ette tuleb. Sellised nn aseksuaalsed sõbrad, kes võimalusel siiski sulle käe seeliku alla ajavad, on eriti jälgid limukad ja ainuüksi oma olemuselt meenutavad nad 1:1 „süütu lapsukese“ Seligmani lõtva ihuliiget ning on raevuka kuuli (ok ütleme siis, et siinkohal ülekantud tähenduses) täiesti välja teeninud.

Ühesõnaga – forget about love and get real! (kestvad ovatsioonid!)

…aa ja muidugi sobib siia lõpetuseks väga hästi äsja alanud DocPointi treiler, mis on ikka eriti hea:):

Kultuurisadu

1523154_10202175995995183_355168676_oUus aasta on alanud tõeliste kultuuripärlite sajuga. Esiteks sain kingituseks terve riiulitäie väga häid nii uusi kui vanu raamatuid, milledest mõned on ka juuresoleval pildil näha. Ja nagu neist veel vähe oleks, siis  ei suutnud eile kiusatusele ja tuttavate üksmeelsele haipimisele vastu panna ning laenasin sõbralt Robert Kurvitza raamatu “Püha õudne lõhn”. Nüüd ei jää muud üle kui aega leida, et need kõik läbi lugeda..

Teiseks olen viimase kahe nädala jooksul näinud kinos kahte filmi, mida enam kuidagi peast välja ei saa. Suurim elamus on kindlasti uue aasta esimestel päevadel nähtud Lars von Trieri “Nymphomaniac”, millest ehk kirjutan pikemalt veebruaris kui teise osa ka ära vaatan. Vapustavalt hea ja ootamatuid aga loogilisi seoseid loov meistriteos, parim film, mida Trierilt näinud olen.  Sellele sekundeerib aasta lõpus Sõpruses nähtud ja hiljem kodus teist korda üle vaadatud Paolo Sorrentino”La Grande Bellezza” (mulle ei meeldi üldse filmi pealkirja eestikeelne tõlge, seepärast kasutan siinkohal originaali). Hetkel ei peatu pikemalt kummalgi, kuid lisan siia GB peategelase Jep Gambardella tõdemuse pärast mõttetut üheöösuhet: “La piu consistente scoperto che ho fatto pochi giorni dopo aver compiuto sessanta cinque anni e che non posso piú perdere tempo a fare cose che non mi va di fare” (“Olulisim avastus, mille tegin mõned päevad pärast oma kuuekümneviiendat sünnipäeva on see, et ma ei saa enam kaotada aega tegevustele, mida ma teha ei taha”). Filmi muusikavalik on ka muidugi väga hea. Avastasin, et filmis on lisaks Arvo Pärdi loomingule kasutatud ka teise eestlase Mikk Üleoja muusikat. Aga allpool hoopis Bob Sinclair’i miksitud tantsulugu, mille saatel Rooma kõrgklass Jepi luksuslikus katusekorteris ennastunustavalt tantsu lööb: