Ühe sõrmuse lugu

sõrmusTäna juhtus veider lugu. Kuulasin hommikul tööle sõites Kuku raadiot, kus ühes saates küsiti kuulajatelt erinevaid küsimusi. Esimene küsimus oli Hermann Hesse kohta, kelle vanaisa ja isa olevat eestlased olnud. Teine küsimus tundus mulle nii absurdselt raske, et ma vastust kuulamata kanali hoopis R2 vastu vahetasin ja ülejäänud aja muusikat kuulasin. Küsimus, mille kohta ma mõtlesin, et huvitav, kes üleüldse peaks nii keerulisele küsimusele vastust teadma, kõlas nii: kellele kuulus Eestis Liina Reimani briljantsõrmus? Õhtul käisin taaskasutuskeskuses, kus mulle jäid näppu kolm raamatut (Markku Koski “Beatles, Marat Afasizhev “Psühhoanalüüs ja kodanlik kunst” ja Helle Tamme “Ita Ever”) . Kodus avasin neist esimesena ühe puhtjuhuslikult leheküljelt 225 ja ma ei uskunud oma silmi. Lehekülje allosas oli pilt briljantsõrmusest ja juures tekst: “Liina Reimani briljantsõrmus lähetati Soomest Eestisse Aino Talvile: Liina Reimani viimase soovi kohaselt pidi tema sõrmus olema edasipärandatav talisman Eesti parimale draamanäitlejannale ja selle esimene kandja oli Aino Talvi.” Ahah.

Muusikalink on seotud sellega, et käisin hiljuti Jan Kausi raamatu “Koju” esitlusel ( ja ühtlasi ka Ülo Pikkovi raamatu “Vana Prints” esitlusel (väga hea lugemine, soovitan):

Advertisements

Posted on 19/12/2012, in inspiratsioon, muusika, raamat. Bookmark the permalink. 7 kommentaari.

  1. Ei usu enam ammu elu juhuslikkuse printsiipi…Väga inspireeriv lugu meelde tuletama kõike seda, mis endal olnud ja kuidas olnud ja kas aru saadud aga ikka üllatud uuel ringil kui niidiotsad jälle koos, ja mis siis, et need lood kõik üsna sarnased aga lõpuks oleksid nagu ise need raamatud ostnud ja õige lk avanud.
    Tore, et oled tagasi, väga enam ei lootnudki… 🙂

  2. Aitäh! 🙂
    Ma ei usu mitte midagi ja samas usun kõike, või noh, peaaegu kõike 🙂 Imelikke asju juhtub küll tõesti päris palju aga seletada neid ei oska kuidagi. Muide, need kolm raamatut on kõik omamoodi huvitavad niisama ka. Mulle kohutavalt meeldib leida mingeid täiesti suvalisi raamatuid erinevatest žanritest, peaasi, et need oleks vanemad kui 30-40 aastat. Mulle tunduvad vanemad raamatud enamasti kuidagi usutavamad ja põnevamad kui tänapäeva omad. Paljud tänapäeval kirjutatud raamatud on minu jaoks liiga kaasaegsed ja seepärast vb ettearvatavad või vähe üllatavad. Aga täiesti kindlasti on probleem hoopis minus ja mu noorelt alanud keskeakriisis, mille on põhjustanud elukogemustest üleküllastumine.

  3. Nüüd siis lõpuks on keegi ära sõnastanud selle, mida mõni siin on lihtsalt mõlgutanud – elukogemustest üleküllastumine…no paremini annab selle peale tulla. 🙂 Nii lihtsalt harutadki kogu puntra lahti…respect!

  4. Andrus Vaarik ütles kunagi väga tabavalt, et kõige hullem on vanaduse juures see, et üha raskem on armuda. St armumine kui vaimustumine ükskõik millest või kellest. Mida vanemaks saame, seda raskem on üles leida entusiasmi või veelgi harvem nooruses kogetud eufooriat.

  5. Ma olen avastanud, et sellise igapäevase ja nn rutiini juures, mis nüristab kõiki meeli ja lohistab meid vananema, on üks võimalusi end oma mugavustsoonist minema sättida võõrale maale kolides – ja seda siis ükskõik kuhu ja ükskõik mil moel ja mis eesmärgil.

    Meenub steen filmist Seks ja Linn, kus Carry küsis enda tulevase assistendi Louisi käest, miks ta tuli New Yorki – ja vastus oli lihtne – et armuda…
    Kui paljud meist on nõus kolima (kolima nii ruumiliselt kui ka retooriliselt), et uuesti armuda? Armuda ja vaimustuda? Mina vanemaks inimene saab, seda raskem on kolida…eksole. Vähemalt mina tunnetan seda nii…

    Mõnikord ongi vaja ära minna, et teada saada, mõista, seostada ja lõpuks võib-olla ka armuda, et tunda elu väljaspool enda olemise piire. Äkki need meie enda poolt seatud piirid ongi need, mis ei luba meil kestvalt armuda?

    Mulle ja parim lahendus zombistumisele on olnud multikultuurne ühiskond, mida Eestil hetkel pakkuda pole. Üks näide.
    Meil ongi selles mõttes turvaline ja igav riik, kus laste mänguväljakutel toimetavad reeglina emad ja heledatverd lastega. Ühes keeles, ühesuguste arusaamadega, ühtmoodi kokkulepitud ühiskonnamudeleid seilates ja ühtmoodi liiga sarnaselt.

    Aga väike kõrvalepõige ühte Hispaania lõunaranniku väikelinna ja hola – sinu kõrval istub seltskond britte, kellede heldad lapsed on arvatavasti maailma kõige iseseivamad üldse (internaatkooli vaim on emapiimaga kaasas – heh) ja kellede emad trimpavad õlut koos tunde ilma lapsi kantseldamata – ja need saavad ülihästi ilma nunnutamiseta hakkama;

    koos kiigutad last moslemist noorukese naisterahvaga, kel lapsi kaasas rohkem kui 2 (tumemustad silmad, varjavad rätikud aga samasugused mänguasjad nagu kõigil), naeratad vandeseltslaslikult, kui ta sätib karjuvat titte kiigule mugavamalt istuma ja ignoorib vanemat igaksjuhuks kisavat toddlerit, et vähegi end inimesena (naisena) tunda…;

    vaimustud vaatepildist, kus õhtust õhtusse tegelevad Hispaania lastega, kes vähegi kõndima õppinud – isad, kes kiigutavad, liigutavad, sõidutavad, mängivad ALATI jalgpalli…sellise emotsiooniga võiks kõiki kõrvalolijaid armuma panna ja vabalt 🙂 Ma ei ole näinud maailma parimaid isasid mujual kui Hispaanias. 😀

    Vahelduseks ilmub seltskonda kamp indialasi, siis hiinlasi ja lõpuks veel üks brittide perekond koos lapsendatud negriidset rassi üliarmsa poisiga.
    Hetkel ei oskaks küll rohkem elult tahta, kui ainult nende kõigi tegelaste emakeelt osata…
    Ka nii on võimalik end motiveerida…ja loodetavasti ka armuda, kui õige aeg käes. 😀

    Natuke pikk ja liiga kogemustele painduv jutt aga rohkem enam ei lobise… luban. 🙂

  6. Väga mõnus lugemine nagu alati, suur aitäh! Ja head uut aastat ka 🙂
    Olen täiesti nõus, et üks viis rutiini murda on maailmas ringi vaadata. Mul isiklikult on kahjuks ka see motivatsioon otsa saanud, kuigi olen kindel, et ühel päeval tuleb soov reisida ja uusi maid ja teid avastada mul tagasi. Sinu kirjeldusi lugedes muide tuli küll korraks selline mõte, et tahaks minna kuhugi ja lihtsalt sulanduda võõrasse massi…Aga hetkel olen jah siiski kuidagi kodukassi seisundis ja reisin põhiliselt ringi oma peas ja unenägudes 🙂

  7. Kodukassile soovin uueks aastaks mõnusaid unenägusid, unistuste täitumisi, ootamatuid armumisi. Head uut aastat!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: