VAT Teater “Nisa”

Eelmise nädala parim elamus oli VAT Teatri “Nisa”. Ja tuli välja, et mul tõeliselt vedas, sest see oli viimane lisaetendus.  Seega kui mind poleks täiesti juhuslikult teatrisse kaasa haaratud, oleksin sellest ilma jäänud! Ma ei saa muidugi üldse aru, mida ma nii kaua ootasin, sest Katariina Unt on üks mu lemmiknäitlejaid, kes suudab mind ikka ja jälle üllatada. Tema viimane meelejäävaim osatäitmine oli minu jaoks Nastasja Filippovna filmis “Idioot”. Seda filmi õnnestus mul näha ühel seminaril vist kõige esimeste seas ja kuna kohal oli ka Unt ise, siis ma lihtsalt pidin talle pärast linastust mainima, et ta oli sellesse kirglikku rolli parim valik üleüldse. Väga vähesed kui üldse keegi oleks suutnud seda vastuolulist ja sügavat isiksust piisavalt suureks mängida. Etendus “Nisa” oli näitleja seisukohast väga raske tükk. Mitte ainult selle pärast, et näitlejanna pidi laval olema ülekantud tähenduses absoluutses alastuses, vaid ka seetõttu, et üle tunni kestva monotüki kulminatsiooniks oli peategelase poolt midagi lovesse langemise sarnast läbi oma keha raputamise. Võimas! Ja võimas oli üleüldse juba see, kuidas üks õbluke naisterahvas ning lives esinev pillimees suudavad publiku nii jäägitult kaasa haarata. Etendus viis vaatajad väga lihtsate vahenditega täiesti teise kultuuriruumi, mis pealiskaudselt vaadeldes tundub nii kauge ja võõras, kuid tegelikult on lähemal kui arvata oskame. Igatahes meenus mulle pärast kodu poole sõites Marcel Prousti tsitaat: “Vaid läbi kunsti saame vaadata iseenda seest kaugemale ja näha maailma teiste pilgu läbi.” Oh, tegelikult ma ei läinudki ju otse koju pärast etendust, vaid jooksin ERKI Moeshowle, kus ma pidin viibima osaliselt töö tõttu ja osaliselt huvi pärast. Tegin muidugi ka ohtralt märkmeid, mida plaanisin hiljem siin blogis kasutada, sest korrladuslik pool ja show ise olid väga head aga vapustav “Nisa” oli mind selleks õhtuks enda võimusesse haaranud ja nii ei jäänudki muud üle kui pärast vaheaega moekeisrite paraadilt kodu poole suunduda, et rahulikult oma mõtteid mõlgutada.

Seda postitust illustreerib eile Genfi äärelinnast leitud omapärane graffiti, millest kõndisin tuima näoga umbes 5 korda mööda, enne kui seda märkasin ja muidugi kohe ka vaimustusin. Muusikaks tahtsin valida poolehoiu avaldamiseks jälle Tallinn Daggersi, sest KesKus kirjutas nende uuest plaadist minu arvates täiesti teenimatult negatiivse arvustuse aga siis meenus uus lemmik Ragatmika, mida kuulasin täna pool päeva järjest ning otsustasin seekord siiski originaalsuse kasuks (aga TD poolt olen ikkagi kahe käe ja mõlema jalaga :))

Advertisements

Posted on 31/05/2012, in muusika, teater. Bookmark the permalink. Lisa kommentaar.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: