NO99 “Suur õgimine”

Olin täna nii tubli ja võtsin teartisaali pastaka ja märkmiku kaasa, et mõningaid mõtteid üles märkida. Muidu on alati nii, et püüan hoolega meeles hoida mulle olulisi hetki ja nii läheb osa edasisest etendusest kaduma. Ja nagu ikka nii olengi jälle umbes poolteist tundi NO99 uuslavastuse “Suur õgimine” kava uurinud ja samas ennastunustavalt googeldanud, sest selle filmi ja etenduse väidetav algmaterjal on lihtsalt nii põnev. Nimelt on kavalehel öeldud, et  film “Le Grande Bouffe” ja ka etendus “Suur õgimine” on inspiratsiooni saanud ühest tragöödiast, mis leidis aset 1940ndate alguses kui kolm suhteliselt noort ja edukat meet ennast ühes maamõisas surnuks sõid. Püüdsin selle müstilise sündmuse kohta netist lisainfot hankida aga ei midagi. Tekstide autor Eero Epner on muidugi tuntud kui väga hea tõepärasena näiva fiktsiooni kirjutaja (nagu ka Ehinid) ja viis kuidas ta seda teeb on niiiii huvitav! Fiktsioon või mitte aga mõtlemisainet andis see lugu küll. Salapärased ja ebatavalised elulood vist ongi Lauri Laglele sümpaatsed, sest ka tema lavastus “Untitled” jutustas loo noorest norra muusikust, kes otsustab lõplikult ära kaduda kui jõuab arusaamisele, et tal inimestele enam midagi öelda pole. Etendusest “Suur õgimine” on üldisemalt raske kirjutada, sest kindlasti tekitab see erinevates inimestes erinevaid reaktsioone, jään seetõttu huviga ootama kriitikute arvamusi. Mina leidsin etendusest päris palju äratundmishetki ning lisaks mõtestus täna õhtul NO99 saalis minu jaoks lahti teatri fenomen. Nimelt on kõikidel inimestel sügavalt sisse kodeeritud nn õpitud käitumine, kuid nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, heidab just teater  inimestelt maskid ja näitab siinsamas laval lausa käegakatsutavalt inimese tegelikku olemust – see on pahelisus, omakasupüüdlikkus ja last but not least  – inimese põhjaliku ajupesu tagajärjed. Ühesõnaga on teater vaatamata fiktsioonile ja väljamõeldud maailmatele minu jaoks ausam kui päriselu, kus tegelikult on inimestel kogu aeg maskid ees. Hirmuäratav tundus lavastuses rõhutatud naiste meeleheitlik meestele meeldimise soov. See on kõige ehedam ajupesu tulemus ju! Kõik teavad nalju naiste pideva peavalu kohta, kuid kommertskultuur püüab siiani visalt ja järjekindlalt kujutada naisi mingite kiimas kassidena, kelle jaoks ülim õnn on mõni mees hoovi tõmmata. KUI tobe!! Ja kui ilmselge meeste keskse maailma mõjutustega suhtumine ja KUI vaguralt naised seda juhtuda lasevad! Okok, olen lubanud endale ja ka mõnedele lähedastele, et maailma parandamisega avalikult tegelema ei hakka, seetõttu panen siinkohal sellele mõttekäigule punkti aga soovitan siiski naistel pisut oma peaga mõelda, kas ja kui palju mehi tegelikult kummardada vaja on (õigem oleks vist isegi endalt küsida, kes keda kummardama peaks). Samal teemal ehk siis sigimise kohta peab Võigemast muide ka väga tulise monoloogi  (tema väljendus küll muidugi pisut ebatsensuursemalt :)), mis tundus päris naljakas, kuid tegelikult on see üldjoontes tõsi, sest mida muud meil siin planeedil ikka teha on, eks ole. Näitlejatele – tüüpiliselt NO99le- Lagle eriti ei halastanud, nad pidid sööma otse põrandalt, aelema vees, jahus, ebamäärastes vedelates ollustes ja veidrates poosides üksteise küljes. Aga kuna laval oli näitlejate raskekahurvägi – Margus Prangel, Priit Võigemast, Marika Vaarik ja Eva Klemets – siis see neile erilist raskust arvatavasti ei valmistanud. Üllatasid ehk kõige enam Prangel ülihea liikumisplastikaga (kiidusõnad tuleb vist siinkohal suunata ka Mart Kangrole, kes liikumisseaded tegi)  ja Võigemast suurepäraselt välja mängitud omapärase karakteriga, kes meenutas kokkuvõttes natuke multikat “Kass Oggy ja kurjad putukad” ja Fred Astaire’i. Klemetsi ja Vaariku näitlemisstiil on siiani minu jaoks alati olnud selgelt äratuntava käekirjaga, kuid seda ütlen ma, käsi südamel, tunnustavalt. Nende mängitud rollid on minu arvates nii head just sellistena nagu olen neid harjunud nägema, et vist isegi pettuksin kui nad midagi täiesti teistsugust oma näitlemislaadi tooksid. Nagu ma juba vist paaril korral maininud olen, on mul ääretult raske kirjutada sellistest asjadest, mis mulle väga korda lähevad. Kõiki mõtteid ja emotsioone on minu jaoks kirjutades võimatu edasi anda. Nii ka seekord. Igatahes on see väga eriline etendus ja hea võimalus on nüüd lähiajal kinos Sõprus ka Marco Ferreri filmiversioon ära vaadata. Soundracki siia lisada kahjuks ei saa, sest seda polnud kavalehel kirjas aga kui ma nüüd väga mööda ei pane siis oli muuhulgas kasutatud David Bowie loomingut.

Advertisements

7 thoughts on “NO99 “Suur õgimine”

Add yours

  1. Teatrist kirjutad Sa ikka paganama mõnusalt…ma loen kohe 2 korda järjest enne kui postituse kinni panen. 🙂
    Aga väga tabavalt ütlesid, et teater on ausam kui päriselu… ehk siis päriselu ongi maskidega etendus, mille aususes tuleks kahelda rohkem kui teatris. Ja meeste-naiste teemal saaks hullult maailma parandada nii ühes kui teises suunas, mõnikord jah, naised võtavad endale väga uskumatuid ja kohati arusaamatuid rolle ning isegi kui mingi aja pärast ollakse rahulolematud, on juurdunud sterotüüpi endast väga raske välja saada.
    No näed – püüan mis ma püüan aga alati kisub mu jutt targutamiseks 😀
    Ja super muusikavalik. 🙂

  2. Mul on ka alati teatris märkmepaberid ja pastakas kaasas. Jätan tavaliselt nii pileti kui märkmepaberi alles ja nii lahe on aastaid hiljem seda komplekti vaadata. Mis tol ajal tundus tähtis üles märkida ja mis veel tänagi kõnetab.

  3. Paber ja pliiats on tõesti igas olukorras abiks ning mul on ka muide komme kavalehti ja teatripileteid koguda 🙂
    Ja pean ütlema, et mulle väga meeldivad need nn “targutamised”, Sul on alati väga huvitavad mõtted ja neid on põnev oma postituse kommentaarides lugeda 🙂
    Naiste-meeste teemal ma igaks juhuks väga kõva häälega sõna võtma ikkagi ei hakka, sest siiani on see vaid segadust ja kaost tekitanud, kuigi öelda oleks oioi kui palju 😀

  4. Jõudsin ka lõpuks Suurele õgimisele ja mõtlesin enne etenduse algust, et tulen kindlalt pärast blogisse üle vaatama ka Sinu mõtteid ja emotsioone, sest pean tunnistama, ma olen kohutavalt kiire unustaja ja mäletasin postitusest ainult Bowie lugu ja jahus püherdmist ja naiste alandlikkust…;) Ja tegelikult täiesti teadlikult hoidusin igasugusest lisainfost, et endale juba varakult mitte midagi ette kujutada ja selgeks mõelda, et hiljem võidelda juba tekkinud kujutluspildi- ja tegeliku reaalsusega.
    Kõigepealt – minu jaoks oli tegemist üle pika aja väga hea etendusega. Mul võib olla natuke teistmoodi ja imelik tunnetus, sest kellegi jaoks tunuds see asi laval ikka liiga kunstiline aga mina nautisin seda 100% ja elasin sellesse tükki nii sisse, et kordagi polnud aega mõelda homsetest tööasjadest või laevapiletitest, mida peaks bronnima hakkama.
    Aga – ma ei mäletanud, et Võigemast niii hästi laulab… jaa ma teadsin, et ta hästi laulab ja bändi teinud aga see stseen, kus ta mikri võtab ja suu lahti teeb…seda ei ole võimalik sõnadega kirjeldada, see oli väga eriline lavalolemine ja oleksin tahtnud seda lugu vähemalt 5 korda veel kuulata ja enne seda 5 korda seda steeni näha kus ta läheb mikrit võtma 🙂 :), enne kui etendus edasi oleks võinud minna. 🙂 Nüüd kuulan Sinu Bowiet nonstop ja plaanin ainuüksi selle loo pärast uuesti etendusele minna. 🙂
    Võigemasti natuke närviline tegelaskuju ise oli üsna tavapärane MEES ja ka Prangeli tegelaskuju tundus olevat samamoodi lihtne tüüpiline MEES ning Marika ja Eva rollid vastasid neile täiuslikult – nõrgad tugevad (või tugevad nõrgad – vahet pole) NAISED. Meeldis selline õhust emotsioonide lugemine ja natuke mõistatamine, mida see lavastaja sööb või hingab, et kõige lihtsamad inimeste probleemid oskab lavale tuua keeruliste poosidena ja imelikes väljendusviisides. No see oksendamise koht… :):) Ja see kulbiga koht ka 🙂
    Oleks pidanud ka märkmiku kaasa võtma, palju hetki jäid sinna saali aga mis sellest…kaasa sai kindlasti rohkem. 😉

  5. Ma ootan väga, et sinu blogisse teatrinurk tuleks, sest lisaks väga heale muusikamaitsele oskad sa nii hästi kirjutada! Sa kirjutasid väga tabavalt just nendest mõtetest, mis mulle ka etenduse ajal pähe tulid aga mis vaatamata pastaka ja paberi olemasolule hiljem peast lendasid (olen samuti suur unustaja, üks suurimaid vist :)) No näiteks see Bowie laulu koht oli tõesti fenomenaalne, hah, ma nüüd ka tulin tagasi siia leheküljele seda lugu uuesti ja uuesti üle kuulama…:) Lauri Lagle on tõepoolest suur lavastaja, kes oskab tekitada selliseid unustamatuid emotsioone, et….!!!
    Suur-suur aritäh selle kommentaari eest!

  6. Tänan kiitmast aga hästi kirjutad Sa hoopis ise, ja head tabavad mõtted teatrist on Su enda omad, mina solgutan neid lihtsalt edasi-tagasi peale enda etendust ja seda oma emotsioonidest lähtudes. 😉 Põhja paned Sina. 🙂
    Aga teatrilugusid siit blogist loen alati põnevusega ja mitu korda ja siis kujutan ette, mis seal saalis võis toimuda, kuna ma olen kohutavalt halb planeerija ja jõuan etendustele viimasel ajal ainult tänu sellele blogile. Sa lihtsalt kirjeldad kõike nii haaravalt ja harutad omamoodi armsalt lahti, et tahaks kohe ise ka seda saali kogeda.

    Sirvin ka igasuguseid moeblogisid, toidublogisid, elustiilikirjutisi aga pole leidnud teist sellist blogi, mis mõtleks mulle sobivas suunas. Liiga diibid asjad ei huvita mind pikalt, ma kardan natuke täiuslikke inimesi ja arvatavasti ei suudaks kas järge hoida või ei tahaks või tahaks ainult siis, kui keegi diip suudab mind tõeliselt millegi tundmatuga ära nõiduda. 🙂
    Selline Sinu moodi enda tunnetamine läbi teatri, raamatute, muusika on inspireeriv ja hoopis ägedam. 😉

  7. Mkm, ikka vaidlen edasi 🙂 või õigemini nõustun su kommentaari viimase lõiguga. Ma otsin samuti jätkuvalt just selliseid huvitavaid elustiiliblogisid, kus oleks läbisegi kõike ja soovitavalt võiks see muidugi olla minuga sarnase maitsega blogija. Seepärast nurungi edasi, et sa hakkaksid ka teatrist jms kirjutama oma blogis 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: