Lugemist+Fine Young Cannibals

Ülevaade viimase aja põnavamatest lugemisleidudest.

Esiteks on väga hea meel, et ajakirja Kuusteist suvenumber on sama lahe või isegi veel lahedam kui eelmine. See ajakiri on täielikult omast ajast ees, kuid seda mitte üleolevalt, vaid lugejat vaikselt järgi kutsudes ja selgitades. Sellist armsat, kuid samas kahtlemata tõsiselt võetavat  noorteajakirja on väga vaja, sest siit leiab nii tuleviku trendivihjed kui ka ilu-uudiseid ja väga häid muusika-, kunsti- ja kirjanduse- ja isegi kuhu-minna soovitusi. Veelgi rohkem võiks olla huvitavaid persoonilugusid noortest andekatest tegijatest nii meilt kui välismaalt ja kindlasti tahaks ajakirjast nende tegijate raamatu- ja muusikaeelistusi teada saada. Minu jaoks on Kuusteist natuke nagu teater NO99 aastaraamat ja -kavalehed või ka nagu ajakiri Värske Rõhk, sest nende lugemine koos mõttepauside ja ohtra googeldamisega võtab alati päris kaua aega. Ja see on hea 🙂

Teiseks üritan end vaikselt aga järjepidevalt läbi närida briti kirjaniku Jasper Sharp’i raamatust “Behind the Pink Curtain: The Complete History of Japanese Sex Cinema”, mille mulle autor isiklikult kinkis pärast eelmisel aastal Tallinnas toimunud Jaapani sõltumatute filmide festivali EVA. Raamat on huvitav ja hariv ning seepärast võtabki mul selle läbi töötamine nii kaua aega aga igal võimalusel püüan jälle mõne lehekülje võrra edasi liikuda. Seda enam, et mulle tundub, et ka sel aastal olen olude sunnil selle festivaliga seotud. Pink kino on iseenesest niivõrd eriline žanr, et selle olemus vist jääbki mulle mõneti mõistetamatuks, kuid mulle on alati meeldinud tutvuda kummaliste teemadega, mis mu igapäevaelust kaugemale jäävad.

Kolmandaks ja neljandaks on selles kuhjas täna Telliskivi Raamaturinglusest leitud Loomingu raamatukogu sarjas ilmunud Andres Ehini “Ajaviitepeerud lähevad lausa lõkendama” ja “Horse and Pony” 1976 aastal välja antud aastaraamat. Need kaks pärlit maksid kokku kõigest 1,5 eurot! Ehinite perekonna sulgedest tulnud lood on KÕIK head, see on kindel. Kunagi Haapsalust üksi kodu poole sõites sattusin Klassikaraadios kuulama kui Kristiina Ehin esitas oma loomingut ja see heliseval häälel esitatud omapärane lugu  ühest väga erilisest naisest kummitab mind siiani. Ühesõnaga mõlema Ehini lugude peale tahaks küsida – päriselt ka või???- aga ei julgeks vist hästi ja ega tegelikult poleks vajagi. Hobuseraamat on ka väga huvitav lugemine tõeliselt rariteetsete piltidega omaaegsetest Briti ratsutamistippudest. Täna igatahes päästis see lõunapausi ajal ostetud raamat mu treenerite koolitusel igavusse suremast. Naljaks tegelikult – absoluutselt IGA teemat on võimalik esitada ka nii, et klass ei jää magama aga noh..see selleks.

Viiendaks on selles kuhjas Jaan Kaplinski raamat “Kust tuli öö”. Tahtsingi tegelikult Telliskivist midagi Kaplinskilt juurde osta aga KÕIK tema raamatud olid ära ostetud!! Hea näide sellest, mida võib teha üks hästi õnnestunud eluloofilm. Aga just praegu mõtlesin ringi ja ei taha sellest raamatust rohkem kirjutada. Sest see meeldis mulle nii väga, et tundub kuidagi liiga isiklik seda siin lahkama hakata. Kel huvi, see loeb ise, eks 🙂

…ja kuna mul on suhteliselt muusikavaba nädal olnud, siis lisan siia ühe ammuse lemmiku:

Advertisements

Posted on 05/05/2012, in muusika, raamat. Bookmark the permalink. 2 kommentaari.

  1. Väga huvitavat lugemist oled leidnud 🙂 Ja hea, et meelde tuletasid, et võiks tihemini Telliskivist läbi hüpata, viimati soetasin sealt endale ühe ammuse lemmiku Jevgeni Onegini (Betti Alver tõlkijana on midagi väga erakordset, ma olen ülisuures vaimustuses) ja vist Shakespeare ühe teose (trükitud 1970) , kus sees kuulsad Hamlet, Othello ja Suveöö unenägu, maksnud 68 kop. 🙂 Raamat ise ka sellise vana auväärse lõhnaga. 😉
    Ehinit ja Kaplinskit laenaks küll heameelega 🙂 aga viimati laenas mulle vana klassivend paar raamatut Aasiast, millest sarjaraamatu Minu Mongoolia lugesin kohe läbi, ja teine – Hiina, Sise-Aasia ja India kadunud linnad on ka väga huvitav ja kohe lõppemas. Nii, et põhjust ongi Telliskivisse minna. Aitäh huvitava postituse eest, raamatujutud on väga mõnusad.

  2. Ma olen ka nn “pärisraamatute” hull ja üks põhjuseid on mul samtui just see omamoodi lõhn, mis vanadel raamatutel on 🙂 Telliskivisse võiks küll tihedamini sattuda, vahel läheb lihtsalt meelest. Raamatute antikvariaatides alati küsitakse, et kas saab aidata midagi leida aga mulle meeldib lihtsalt omaette avastada. Võin rahulikult tund aega nendes ringi luusida ja tavaliselt leian niimoodi alati midagi eriti head 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: