Monthly Archives: mai 2012

VAT Teater “Nisa”

Eelmise nädala parim elamus oli VAT Teatri “Nisa”. Ja tuli välja, et mul tõeliselt vedas, sest see oli viimane lisaetendus.  Seega kui mind poleks täiesti juhuslikult teatrisse kaasa haaratud, oleksin sellest ilma jäänud! Ma ei saa muidugi üldse aru, mida ma nii kaua ootasin, sest Katariina Unt on üks mu lemmiknäitlejaid, kes suudab mind ikka ja jälle üllatada. Tema viimane meelejäävaim osatäitmine oli minu jaoks Nastasja Filippovna filmis “Idioot”. Seda filmi õnnestus mul näha ühel seminaril vist kõige esimeste seas ja kuna kohal oli ka Unt ise, siis ma lihtsalt pidin talle pärast linastust mainima, et ta oli sellesse kirglikku rolli parim valik üleüldse. Väga vähesed kui üldse keegi oleks suutnud seda vastuolulist ja sügavat isiksust piisavalt suureks mängida. Etendus “Nisa” oli näitleja seisukohast väga raske tükk. Mitte ainult selle pärast, et näitlejanna pidi laval olema ülekantud tähenduses absoluutses alastuses, vaid ka seetõttu, et üle tunni kestva monotüki kulminatsiooniks oli peategelase poolt midagi lovesse langemise sarnast läbi oma keha raputamise. Võimas! Ja võimas oli üleüldse juba see, kuidas üks õbluke naisterahvas ning lives esinev pillimees suudavad publiku nii jäägitult kaasa haarata. Etendus viis vaatajad väga lihtsate vahenditega täiesti teise kultuuriruumi, mis pealiskaudselt vaadeldes tundub nii kauge ja võõras, kuid tegelikult on lähemal kui arvata oskame. Igatahes meenus mulle pärast kodu poole sõites Marcel Prousti tsitaat: “Vaid läbi kunsti saame vaadata iseenda seest kaugemale ja näha maailma teiste pilgu läbi.” Oh, tegelikult ma ei läinudki ju otse koju pärast etendust, vaid jooksin ERKI Moeshowle, kus ma pidin viibima osaliselt töö tõttu ja osaliselt huvi pärast. Tegin muidugi ka ohtralt märkmeid, mida plaanisin hiljem siin blogis kasutada, sest korrladuslik pool ja show ise olid väga head aga vapustav “Nisa” oli mind selleks õhtuks enda võimusesse haaranud ja nii ei jäänudki muud üle kui pärast vaheaega moekeisrite paraadilt kodu poole suunduda, et rahulikult oma mõtteid mõlgutada.

Seda postitust illustreerib eile Genfi äärelinnast leitud omapärane graffiti, millest kõndisin tuima näoga umbes 5 korda mööda, enne kui seda märkasin ja muidugi kohe ka vaimustusin. Muusikaks tahtsin valida poolehoiu avaldamiseks jälle Tallinn Daggersi, sest KesKus kirjutas nende uuest plaadist minu arvates täiesti teenimatult negatiivse arvustuse aga siis meenus uus lemmik Ragatmika, mida kuulasin täna pool päeva järjest ning otsustasin seekord siiski originaalsuse kasuks (aga TD poolt olen ikkagi kahe käe ja mõlema jalaga :))

Bvlgari Tote bag+CharliXCX+Claude Violante

Kui satuksin kotiparadiisi, kus võiksin valida endale ükskõik millise käekoti, siis võtaksin kindlalt ühe neist ammustest lemmikutest Bvlgarilt. Kõige ilusama disainiga, kergema kaaluga ja funktionaalseimad turukotid…. ning jah, nagu ikka, hoiab mind veel tagasi vaid kosmiline hind 🙂

Kuna  hetkel ei ole ambienti muusika just kulda väärt (vihjeks eilse õhtu telesaade), siis lülitusin klapid peas Trendlandi lainele, kus väga sobivalt leidus head uut muusikat ja ka vanu lemmikuid  🙂

 

Tallinn Treff+Tallinn Daggers

Kindlasti ei tohi maha magada sel nädalavahetusel või õigemini 24.–27.mail toimuvat nukuteatrite festivali Tallinn Treff. Sattusin aastaid tagasi täiesti juhuslikult vaatama Hollandi-Brasiilia päritolu lavastaja Duda Paiva nukuetendust “Needus” (pildil) ja pärast seda pole ühtegi nukuetendust suutnud vaadata ilma, et see sürr lavastus meelde ei tuleks. Uskumatu, milliseks võib ühe etenduse muuta nukkude abil! Vähemalt minu jaoks avardus selle etendusega veelgi enam teatri mõiste. Varem olin ka näinud häid täiskasvanute nukuetendusi, neist võib olla meeldejäävaim  on olnud “Mängurid” (ja viimati nähtud “Õhtusöök vampiiridega” meeldis mulle ka aga kuna etenduse aftekas jätkus minu jaoks Nokus ja Von Krahlis siis on need emotsioonid ehk liiga kallutatud :)) aga Duda Paiva “Needus” oli täiesti klass omaette. Ühesõnaga nüüd on festivalil Tallinn Treff võimalik näha taas väga hulle lavastusi, sealhulgas Duda Paiva lavastatud ja Taavi Tõnissoni mängitud etendust “Ajuloputus”. Paljud väga head etendused on muidugi juba välja müüdud, seepärast peab kiirustama piletite ostmisega. Tundub, et mul tuleb jälle üks segane nädalavahetus, mil pendeldan kooli ja teatri vahet aga minemata ei saa ka ju kummassegi jätta.

Head Eesti muusikat ka selle jutu peale

 

NO99 “Suur õgimine”

Olin täna nii tubli ja võtsin teartisaali pastaka ja märkmiku kaasa, et mõningaid mõtteid üles märkida. Muidu on alati nii, et püüan hoolega meeles hoida mulle olulisi hetki ja nii läheb osa edasisest etendusest kaduma. Ja nagu ikka nii olengi jälle umbes poolteist tundi NO99 uuslavastuse “Suur õgimine” kava uurinud ja samas ennastunustavalt googeldanud, sest selle filmi ja etenduse väidetav algmaterjal on lihtsalt nii põnev. Nimelt on kavalehel öeldud, et  film “Le Grande Bouffe” ja ka etendus “Suur õgimine” on inspiratsiooni saanud ühest tragöödiast, mis leidis aset 1940ndate alguses kui kolm suhteliselt noort ja edukat meet ennast ühes maamõisas surnuks sõid. Püüdsin selle müstilise sündmuse kohta netist lisainfot hankida aga ei midagi. Tekstide autor Eero Epner on muidugi tuntud kui väga hea tõepärasena näiva fiktsiooni kirjutaja (nagu ka Ehinid) ja viis kuidas ta seda teeb on niiiii huvitav! Fiktsioon või mitte aga mõtlemisainet andis see lugu küll. Salapärased ja ebatavalised elulood vist ongi Lauri Laglele sümpaatsed, sest ka tema lavastus “Untitled” jutustas loo noorest norra muusikust, kes otsustab lõplikult ära kaduda kui jõuab arusaamisele, et tal inimestele enam midagi öelda pole. Etendusest “Suur õgimine” on üldisemalt raske kirjutada, sest kindlasti tekitab see erinevates inimestes erinevaid reaktsioone, jään seetõttu huviga ootama kriitikute arvamusi. Mina leidsin etendusest päris palju äratundmishetki ning lisaks mõtestus täna õhtul NO99 saalis minu jaoks lahti teatri fenomen. Nimelt on kõikidel inimestel sügavalt sisse kodeeritud nn õpitud käitumine, kuid nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, heidab just teater  inimestelt maskid ja näitab siinsamas laval lausa käegakatsutavalt inimese tegelikku olemust – see on pahelisus, omakasupüüdlikkus ja last but not least  – inimese põhjaliku ajupesu tagajärjed. Ühesõnaga on teater vaatamata fiktsioonile ja väljamõeldud maailmatele minu jaoks ausam kui päriselu, kus tegelikult on inimestel kogu aeg maskid ees. Hirmuäratav tundus lavastuses rõhutatud naiste meeleheitlik meestele meeldimise soov. See on kõige ehedam ajupesu tulemus ju! Kõik teavad nalju naiste pideva peavalu kohta, kuid kommertskultuur püüab siiani visalt ja järjekindlalt kujutada naisi mingite kiimas kassidena, kelle jaoks ülim õnn on mõni mees hoovi tõmmata. KUI tobe!! Ja kui ilmselge meeste keskse maailma mõjutustega suhtumine ja KUI vaguralt naised seda juhtuda lasevad! Okok, olen lubanud endale ja ka mõnedele lähedastele, et maailma parandamisega avalikult tegelema ei hakka, seetõttu panen siinkohal sellele mõttekäigule punkti aga soovitan siiski naistel pisut oma peaga mõelda, kas ja kui palju mehi tegelikult kummardada vaja on (õigem oleks vist isegi endalt küsida, kes keda kummardama peaks). Samal teemal ehk siis sigimise kohta peab Võigemast muide ka väga tulise monoloogi  (tema väljendus küll muidugi pisut ebatsensuursemalt :)), mis tundus päris naljakas, kuid tegelikult on see üldjoontes tõsi, sest mida muud meil siin planeedil ikka teha on, eks ole. Näitlejatele – tüüpiliselt NO99le- Lagle eriti ei halastanud, nad pidid sööma otse põrandalt, aelema vees, jahus, ebamäärastes vedelates ollustes ja veidrates poosides üksteise küljes. Aga kuna laval oli näitlejate raskekahurvägi – Margus Prangel, Priit Võigemast, Marika Vaarik ja Eva Klemets – siis see neile erilist raskust arvatavasti ei valmistanud. Üllatasid ehk kõige enam Prangel ülihea liikumisplastikaga (kiidusõnad tuleb vist siinkohal suunata ka Mart Kangrole, kes liikumisseaded tegi)  ja Võigemast suurepäraselt välja mängitud omapärase karakteriga, kes meenutas kokkuvõttes natuke multikat “Kass Oggy ja kurjad putukad” ja Fred Astaire’i. Klemetsi ja Vaariku näitlemisstiil on siiani minu jaoks alati olnud selgelt äratuntava käekirjaga, kuid seda ütlen ma, käsi südamel, tunnustavalt. Nende mängitud rollid on minu arvates nii head just sellistena nagu olen neid harjunud nägema, et vist isegi pettuksin kui nad midagi täiesti teistsugust oma näitlemislaadi tooksid. Nagu ma juba vist paaril korral maininud olen, on mul ääretult raske kirjutada sellistest asjadest, mis mulle väga korda lähevad. Kõiki mõtteid ja emotsioone on minu jaoks kirjutades võimatu edasi anda. Nii ka seekord. Igatahes on see väga eriline etendus ja hea võimalus on nüüd lähiajal kinos Sõprus ka Marco Ferreri filmiversioon ära vaadata. Soundracki siia lisada kahjuks ei saa, sest seda polnud kavalehel kirjas aga kui ma nüüd väga mööda ei pane siis oli muuhulgas kasutatud David Bowie loomingut.

Giveaway infot

Suurte vabandustega viivituse pärast teatan kõikidele oma kolmele vaprale kommenteerijale – Säde Lee, kass ja viinamarjad – et teie kingitused said eile õhtul toimetatud Solarise keskuses asuvasse Dolce Vita parfümeeriapoodi, kust te need oma blogide nimedega kätte saate. Keskus on avatud iga päev kl 10-21, nii et võite minna teile sobival ajal ja kiiret pole 🙂 Ning kuna mul on natuke selgeks saanud ka, mis kellelegi meeldida võiks, siis valisin ja isikupärastasin kingikoti sisud veidi erinevalt. Igatahes on igas kotis teie poolt soovitud tooni küünelakk ja lisaks veel üht-teist.  Ja suur tänu kõikidele, kes mu blogi on viitsinud jälgida 🙂

Teile mõeldes lisan siia ühe laulu ka:

Chaneli näokleepekad+CSLSX&I Break Horses

Chanel’i moemaja on uuenduste teel. Esiteks üllatab ta meid uudisega Brad Pittist parfüümi No.5 reklaamis ja nüüd siis kaksik-C-kujulised näokleepekad. Päris lahe idee tegelikult, kuigi tõenäoliselt peaks Chanel end veel uuenduslikkusega pisut rehabiliteerima enne kui ma endale sellised põsele kleebiks. Aga igatahes jään huviga ootama nende järgmisi kiiksuga ideid. Huvitav, mis Coco arvaks?

Boss Bottled.Sport+Futures

Parfüüm Boss Bottled loodi 1998. aastal vastukaaluks teisele kuulsale ja epohhiloovale parfüümile Armani Aqua di Gio. Kui Aqua di Gio pani alguse värskete meestelõhnade võidukäigule siis Boss Bottled on soe, sensuaalne ja vürtsikas (punane õun, kaneel ja sandlipuu). Kuigi Boss Bottled on müügil olnud juba 14 aastat, müüakse siiani iga 20 sekundi (!) järel kogu maailmas üks parfüüm. Ühesõnaga on Boss Bottled kindel valik noorele ärimehele, kes oma esimesel karjäärivestlusel või koosolekul pisut ebakinlalt tunneb ehk et Hugo Boss seisab tema kõrval ja toetab teda õigesti valitud ülikonna, aksessuaaride ja parfüümiga. Hiljem lisandus Boss Bottled lõhnaperekonda Boss Bottled. Night, mille eksootiline puidunoot Louro Amarelo annab mehele kindlustunde öisteks vallutusteks. Aastal 2012 loodi aga Boss Bottled. Sport, mis eelkõige peab silmas olümpia- aastat, kui samas ei ole traditsiooniline sportlik parfüüm. Nimelt fokuseerub selle parfüümi kontseptsioon hoopis vormelisõitjate ülimale kontsentreeritusele ning pingutusele enne suurt väljakutset. Parfüüm kuulub aromaatse aldehüüdi lõhnaperekonda, mis tähendab seda, et tegemist on karge, puhta ning värske parfüümiga (greip, lavendel ja vetiveeria). Modelliks on valitud McLareni tiimis sõitev Briti vormeliäss Jenson Button, kes näebki pigem välja nagu ärimees kui sportlane.

..ja kuna Hugo Boss’i moemaja on viimasel ajal oma turundustegevuse olulisel määral muusikaga sidunud, lisan siia ka ühe viimse aja muusikalemmiku:

Magus elu Dolce Vitas ehk kosmeetika outlet

Teen natuke reklaami ehk et kasutan lõpuks oma blogi ka sihtotstarbeliselt. Nimelt hakab iga kuu 10.kuupäeval toimuma Solarise keskuse esimesel korrusel asuvas Dolce Vita parfümeeriapoes outleti müük, kus on võimalus osta kvaliteetset kosmeetikat ja parfümeeriat ülisoodsate hindadega. Näiteks eelmisel nädalal esimest korda toimunud müügipäeval olid põhilisteks hittideks 2 eurosed Piz Buini päevitust soodustavad 15SPF päikesekaitsega kreemid, 8 eurone Juicy Couture Dirty English meeste dušigeel, 10-25 eurosed Escada, Hugo Bossi, Gucci ja Bvlgari parfüümid ja 5 eurosed deodorandid ja palju muud. Eriti soodsalt sai osta ka teadaolevalt kõige efektiivsema vananemisvastase toimega (tegemist on kosmetseutiliste toodetega, mille põhikomponendiks on ravimitööstuses siseelundite transportimisel rakkude säilitamiseks kasutatava lahuse üks koostisosa Idebenone) näohoolduskomplekti – Elizabeth Arden Prevage sarja kehakreem, näoseerum, kaks minitoodet ja kosmeetikakott  ning mis kõik kokku maksis 65 eurot (tavahind on üle 200 euro). Ühesõnaga tasub uudistama minna, sest iga kord tulevad müügile just selleks korraks kokku pandud ja välja valitud soodsad tooted. Soodsaks teeb need tooted see, et neil on kas suur laojääk või on osadel toodetel pakend pisut kannatada saanud (enamasti pole seda kahjustust isegi silmaga märgata).

Tore uudis on veel ka see, et sain suure suuga giveaways lubatud küünelakid kätte, nii et peagi annan teada, millal kingitused Dolce Vita poest kätte võib saada. Nüüd on veel ainult kõige raskem osa jäänud, ehk siis sobivate raamatute leidmine 🙂

Lisan siia ühe loo, mida eile hilisõhtust suhteliselt nonstop kuulan

I love 2 love: Dolce&Gabbana kõrvakad vol2

 

 

 

 

 

 

 

 

Jaapani tänavamood

 Käisin täna Vintage Tallinnal (mis on uskumatult suureks ja populaarseks ürituseks kasvanud!) ja Telliskivi kirbukal ja märkasin ehmatusega, et absoluutselt äravahetamiseni sarnase stiiliga hipsteripoisse ja -tüdrukuid oli terve linn täis. See on nii naljakas, kuidas inimesed haaravad kinni ühest moevoolust ja hakkavad seda üks-ühele jäljendama selle asemel et leida ja väljendada enda unikaalset stiili. Näiteks Tokyos ma küll eelmisel aastal mitte ühtegi sarnase stiiliga hipsterit ega punkarit ei kohanud. Võib olla olidki mõned aga igatahes on Tokyo tänavamood nii meeldivalt omanäoline ja kirju, et nad ei torka silma. Aga muidu on igasugused laadad ja kirbukad lahedad ja kui ajalimiit piire poleks seadnud, oleksin tahtnud ehk rohkemgi ringi vaadata.

Juures olev pilt on pärit facebooki lehelt Street-StyleHarajuku-Fashionstyle-in-Estonia ja selle noormehe riided on leitud muide eranditult kõik Eesti kaltsukatest. Väga lahe kombinatsioon igatahes minu arvates, sellisele tüübile vaataks tänaval järele iga kell!