La Delicatesse & Lillede keel

See nädal kujuneb vist ülitihedaks kultuurinädalaks, sest peaaegu kõik õhtud on sisustatud kino ja teatriga. Eile nähtud Von Krahli “Lillede keel” oli hea etendus, kuid natuke jäi lugu tervikuna mulle kaugeks, ehk kui moodsalt väljenduda, siis ei kõnetanud mind eriti. Aga selle, et ma Lorca loole nii väga hästi pihta ei saanud (või noh, tegelikult sain küll aga see jättis lihtsalt ükskõikseks vist natuke) kompenseeris täielikult Rainer Sarneti hea lavastajatöö (teatridebüüt vist kui ma õigesti aru sain). Mulle Sarneti käekiri režissöörina väga meeldib ja minu meelest on ka tema filmides sellist pisut üle vindi keeratud teatraalsust, nii et pidasin loogiliseks, et ta õnnestub suurepäraselt ka teatrilavastajana. Laura Pählapuu kostüümid sobitusid unenäolisuse ja reaalsuse küsimuse alla seadva kontekstiga imeliselt. Võimsa efekti lisasid ka dekoratsioonid, mis nagu juuresolevalt pildilt näha (pildi panin pihta Sarneti facebooki lehelt), annavad aimu lavastaja  põhitööst ehk siis pildi vaatamisest läbi kaamerasilma. Kohati tekkiski tunne, et viibime mängufilmi võtetel, mitte teatrisaalis. Von Krahli näitlejad meeldivad mulle kõik väga, kuid seekord jäid enim meelde Tiina Tauraite palavikuliste silmadega meeshormoonide küüsi langenud vanaeidena ja Mari Abel kummalise lesknaisena. Mulle tundub, et ma vist juba kirjutasin sellest, et Abel sobiks minu arvates väga hästi ka David Lynchi filmidesse, sest temas on ülima naiselikkuse taustal ehmatavalt palju šokeerivat ja põnevust tekitavat vastuolu. Viljandi noortest meeldivad mulle enim Loore Martma (tahaks teda rohkem laval näha), Ragne Veensalu (kes on vist ka Sarneti muusaks) ja Tõnis Niinemets (tema sarnasus Strap On Faggotsi Chunginiga oli meigituna hämmastav). Ei, ülekohtune oleks tegelikult kedagi välja jätta, sest Von Krahli trupp oli ja on tervikuna tõesti hea (ja mul on väga hea meel, et Gilgameš sai kohe mitme teatriauhinnaga pärjatud, palju õnne!). Ah jaa, meeldivaks üllatuseks (kuigi mitte väga suureks üllatuseks kui kõiki asjaolusid arvesse võtta) oli Psychoterrori lugu “Mind peksti” Tiina Tauraite esituses (tõsi küll, lindil laulis siiski Freddy).

Eile nähtud prantsuse film “La Delicatesse” (“Õrnad tunded”) oli samuti meeldiv üllatus, sest läksin kinno eelarvamusega, et film on kas ülidramaatiline või roosaromantiline aga õnneks oli tegemist mõnusa huumoriga ja eluterve pealiskaudsusega tõsiseid teemasid käsitleva kaunitar-ja-koletis-tüüpi draamaga. Peategelane, prantsuse kino lemmiklaps Audrey Tautou on küll nii sale, et tekkis päriselt ka hirm, et ta võib katki minna. Armsalt koduste  korterisisustuste pärast oleks tahtnud pidevalt filmi pausile panna, et kõiki pisidetaile märgata ning samuti oleks tahtnud näha Tautou tegelase loetud raamatu pealkirja, kuid kahjuks ei jõudnud silm nii kiiresti seda haarata.  Aga filmi soundtrack mängib mul igatahes täna klappides:

Advertisements

Posted on 11/04/2012, in film, teater. Bookmark the permalink. Lisa kommentaar.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: