Monthly Archives: aprill 2012

Lacoste kummikell+öömuusikaks Ghost Loft

Lacoste Goa kollekstiooni jelly-kell (värvivalikus on veel roheline, sinine ja roosa ka) ja head muusikat L.A-st:

Advertisements

Max Factor Glossfinity küünelakid

No ei saa kuidagi endale hoida Max Factori uue küünelakikollektsiooni pilti – see on lihtsalt nii värviliselt ilus! Kontoris me enam üldse rahu ei saagi, sest pidevalt on tunne, et peaks vist uue tooni küüntele valima ja mõned meist teevadki küüned otsustusvõimetult, kuid samas väga trendikalt vikerkaarevärvilisteks. Mind isiklikult üllatas lisaks kollektsiooni 16 (!) tooni värvivalikule (moodsatest pastellidest kuni järgmise hitt-tooni metallikuni) lakkide ülihea katvus ning püsivus.  Minu küüntelt tuli see maha igatahes vaid atsetooniga. Värv püsib kirkana isegi hobustega tegeledes ja vaid ühel korral kui erilise hoolega valjaid pesin, murenes juba nädal aega muutumatult püsinud lakk õige pisut küüneotstelt. Minu uued ilu-lemmikud! Eriti ilus on viinamarjalilla toon ja porikarva (uskumatu, eks) kerge läikega pruunikas lilla. Ning muidugi mündiroheline ja erkoranž ka… ah, ühesõnaga enamus toonid on väga ägedad. Suurima hea meelega jagan siin seda väikest eelinfot, kuid halb uudis on see, et need kaunitarid tulevad jaemüüki alles juunis.

Kui huvilisi on, võin ühe laki ka välja loosida. Selleks piisab kui kirjutada siia kommentaaridesse oma lemmikvärv. Ja et natuke põnevam oleks, panen küünelakiga kaasa ühe raamatu, mille pealkirja jätan esialgu saladuseks.

Dolce&Gabbana Light Blue Dreaming in Portofino&Living Stromboli

Dolce&Gabbana moemaja tutvustab sel kevadel pärast ühtteist Light Blue parfüümi edukat aastat limiteeritud koguses suveparfüüme –  Light Blue Dreaming in Portofino naistele ja Living Stromboli meestele. Kui naisteparfüümide seas enneolematut edu nautinud Light Blue originaallõhn on kerge ja õrn segu bambusest ja lootoselillest, siis uus parfüüm Dreaming in Portofino on päikeselisem ja puuviljasem – siin on äratuntavad litšivilja mahlased ja iirise puudrised noodid, mida täiendavad Hiinast pärit puuvilja- ja musta tee hõngulise osmantuse lille noodid lõhna tipus ning mis seetõttu mõjub sama suviselt ning isegi veelgi vahemerelikumalt. Meesteparfüümis Living Stromboli on sarnasusi originaallõhnaga Light Blue pour Homme pisut enam – mõlemad on aromaatsed ja värsked parfüümid. Uus parfüüm on ehk pisut särtsakamgi roosa pipra, vee värskuse ja geraaniumi kombinatsioon. Nii meeste- kui naisteparfüümil on ühiseks jooneks luksusparfüümidele iseloomulik noot patšuli, mis annab mõlemale lõhnale peene, kallihinnalise ja pisut salapärase aktsendi.

Siia juurde ei saa kohe kindlasti lisamata jätta aga dolce&gabbanalikult provokatiivset Light Blue originaallõhnade reklaamklippi :

“Unesnõiduja” Margus Tamm

Ma olen üldiselt suur skeptik ja ei usu mitte midagi ning tegelased, kes mulle mingitest märkidest jms jahuvad, ajavad mind tavaliselt haigutama. Aga eile lugesin Riias ühes kesklinna sushikohas Margus Tamme raamatut “Unesnõiduja”. Juhuslikena näivad, kuid väga huvitava sisuga ja haaravalt kirjutatud tekstid; pealtnäha tavalisi, kuid tegelikult kummalisi hetkeolustikke kirjeldavad lühijutud – ühesõnaga täpselt minu raamat. Salat ja sushi söödud, mõtlesin tagasi hotelli kiirustada, sest kell oli juba päris palju ja  järgmisel hommikul pidin varakult koolitusel olema. Millegipärast keerasin korraks uue lehekülje, et näha järgmise loo pealkirja. Kummalise kokkusattumusena seisis seal must-valgel: “Riia koolitus”. Otsustasin siiski ka selle lühijutu lõpuni lugeda. Kümne minuti pärast panin raamatu kinni, tasusin arve ja astusin tänavale. Täpselt restorani ukse kõrval seisis vilkuritega politseiauto. Kõnniteel vedelesid läbisegi kellegi riided ning natuke eemal laiali puistatud sisuga  rahakott ja veel mõned esemed. Jalutasin juba pimenevas Riia vanalinnas edasi hotelli poole. Umbes 800 meetri kaugusel restoranist, just minu hotelli peasissekäigu juures, seisis teine vilkuritega politseiauto ning selle ümber küsitlesid politseinikud tunnistajaid. Ma ei jäänud seisma, et uurida, mis juhtunud oli ning tõtt öelda ma ei tahtnudki seda teada, sest võib olla mul sel päeval lihtsalt vedas. Pildil sama sushika seinalamp.

Frank O’Hara+mõned muusikaleiud

Öeldakse, et olen liiga tusane,
aga tegelikult lihtsalt tantsin valjusti.
Söön paberit. See on luudele hea.
Mängin klaveripedaali. Ma tantsin,
ma pole kunagi tasa, ma mõtlen vait.
Ükskord hakkan Frank O’Harat armastama.
Aga nüüd tahaks natuke üksi olla.
/”Kathy”, Frank O’Hara/

NoorMood

Leidsin eile telefonist mõned märtsis Pärnu ööklubis Sugar (10 punkti Sugarile sisekujunduses kasutatud laes rippuvate inglite eest!)  toimunud NoorMood konkursi pildid. Piltide kvaliteet pole just kõige parem aga väikese ülevaate annavad ehk ikka. Olin teist korda noorte moeloojate konkursi žüriis (seekord valisin välja ja premeerisin parima meigi- ja soengutervikuga kollektsiooni) ning pean tunnistama, et olin taas väga positiivselt üllatunud. See, et noortel fantaasiat küllaga on, ilmselgelt mind ei üllatanud. Küll aga üllatas tehtud tööde väga hea kvaliteet ja kollektsioonide üldine terviklikkus alates õmblustööde viimistlusest kuni modellide lavalise liikumiseni. Väga rakse oli üksikuid parimaid välja valida ja tegelikult jäigi veidi südametunnistusele kripeldama kõige noorema osaleja Kerstin Toome kollektsioon “Augmente” , mis oli küll teistest mahult kõige väiksem, kuid kõik kleidid olid väga hästi õmmeldud, huvitavate lõigete ja materjali valikuga ning samuti oli väga hea tema töö üldine terviklikkus ning modellide lavaline liikumine. See, et teistel moeloojatel olid mahult suuremad ning samuti väga head kollektsioonid, jättis Toome kahjuks seekord põhikonkurentsist välja, kuid loodan väga, et see teda liigselt ei heidutanud ning ta jätkab moeloominguga ka edaspidi. Võidutöö ” Cucico”autor Kirke Talu on end juba noorte moeloojate seas tõestanud ning mulle jäid tema tööd väga positiivselt meelde ka mõni aasta tagasi toimunud MoeP.A.R.K ürituselt, kus ma samuti žüriis olin. Meigipreemiaid otsustasin lõpuks välja anda kaks, sest väga raske oli ainult ühte kollektsiooni teistest esile tuua (oleks hea meelega rohkemgi preemiaid välja andnud kui võimalus oleks olnud). Nooremas kategoorias olid põnevad MGMT stiilis jumestus ja aksessuaarid Mari-Liis Puusti kollektsiooni “Tänapäeva muinasjutt” modellidel ning vanemas kategoorias meeldis mulle “Kellavärgiga apelsini” peategelasi meenutav meik Elisa Kituneni kollektsiooni “Notte D’Aria” modellidel.

Meigi- ja soengulahenduste võidutöödest mul kahjuks hea kvaliteediga pilte pole, kuid neid saab vaadata siit http://noormood.blogspot.com/. Lisan siia samuti meigipreemia vääriliste tööde pildid: ülemisel Diana Mihhailova kollektsioon “Aegade Tolm” ja alumisel Kirke Talu “Cucico”.

…Ning üks mu lemmiklaule MGMT “Time to pretend” sobib vist siia lõpetuseks päris hästi:

Filmivihjeid ja head muusikat

Pildil üks stseen Federico Fellini filmist “La Dolce Vita”. Millegipärast on mul selle filmiga kuidagi eriline side ja tahaks seda kunagi kindlasti ka suurelt ekraanilt näha. Ehk isegi õnnestub, sest kino Sõprus korraldab aeg ajalt filmiklassika õhtuid ja näiteks Artises tuleb maikuus üks päris põnev filmifestival, mille raames näeb tõelisi haruldusi. Esialgne nimekiri filmidest, mis festivali raames linastuvad: Pärnography; Gimme Shelter; The Devil and Daniel Johnston; Bukowski: Born Into This; Patti Smith: A Dream of Life; Stanley Kubrick: A Life in Pictures; Beautiful Losers; Jimi Hendrix; Andy Warhol; Gonzo: A Life and Work of Dr.; Hunter S. Thompson; Exit Trough the Giftshop; Heima. Tõenäoliselt kolin selleks nädalaks Artisesse.

“Punk ei ole surnud” Hugo Vaher

Tundub, et Westwoodi raamatu kohta olin saanud valeinfot, sest Rahva Raamatust öeldi, et neilt saab seda vaid tellides ja kuna sel juhul tuleb hind kaks korda kallim kui Amazonis, siis jäi pungivanaema elulugu mul täna lugemata. Küll aga õnnestus (tõsi küll, alles teisel katsel, sest esimesena käisin Apollos otsimas, kus seda veel ei olnud) Rahva Raamatust osta Hugo Vaheri “Punk ei ole surnud”, mille koju jõudes paari tunniga läbi lugesin. Hugo Vaheri pseudonüümi taga peituv autor on ilmselt kirjutanud enam vähem autobiograafilise romaani ja natuke järele mõeldes ja asjaolusid kokku viies õnnestuks ehk ka tema isik tuvastada. Iseasi muidugi, kas seda vaja oleks ja kas ta seda sooviks.  Ilmselt mitte, muidu ei kasutaks ta ju pseudonüümi, eks ole. Aga raamat oli tore ja tekitas armsat nostalgiat, eriti kui jutt käis mullegi tuttavast ja vastu rääkimist välistava õpetamisstiiliga risti vastupidist efekti tekitavast ja seeläbi süsteemi vastu võitlema ärgitava režiimiga eliitkoolist ehk Tallinna 7. keskkoolist (ei noh, mis lause :D). Sarnaste tunnetega lugesin kunagi ka Mihkel Raua raamatut “Musta pori näkku”. Hea teada, et ma polnud ainuke, kelle vaimsele stabiilsusele see kool või õigemini mõned kooli õppejõud laastavalt mõjusid. Kui kunagi hiljem ülikoolis selgus, et ka mu inglise keele õppejõud oli samas keskkoolis käinud, istusime me temaga vahel pikki tunde peale loenguid meenutades ja teineteist lohutades lugudega stiilis mul-oli-ka-täpselt-nii jubedatest inglise keele tasemetöödest või mõningate õppejõudude arusaamatust kiuslikkusest. Aga jah, Vaheri raamatut igatahes ei raatsinud enne käest panna kui läbi sai ja loeks heal meelel kunagi lisagi. Mina-tegelane on ääretult sümpaatne noor punkarihakatis, kellel  on süda õigel kohal ja kes ei tee inimeste kohta ennatlikke järeldusi ega otsusta kellegi ega millegi üle massipsühhoosi alusel. Punk ei ole surnud kuni veel selliseid tegelasi kasvõi raamatukaante vahelt leida võib.

Westwoodi tapeet ja natuke teistmoodi Fleetwood Mac

Kuna pühapäeval tööd eriti teha ei viitsi, siis kuulan omapäraselt töödeldud Fleetwood Maci  kuni juuksed ära kuivavad ja siis hop-hop linna peale jalutama. Plaan on minna Rahva Raamatusse, kus pidavat olema imekombel müügil Vivienne Westwoodi elulooraamatu üks eksemplar  ja teiseks tahaks osta Hugo Vaheri raamatu “Punk ei ole surnud”. Niisama ringi lonkida ja päikest nuusutada tahaks ka.

Juhusliku leiuna avastasin eile, et Westwood disainib isegi tapeeti:

http://www.cole-and-son.com/

NO99 Untitled

Käisin eile kolmandat ja viimast korda NO99s vaatamas Lauri Lagle (väga tore, et ta on liitunud NO99 näitetrupiga) lavastatud etendust “Untitled”. Hea meelega oleks veel kordades rohkemgi vaadanud seda aga kahjuks mängiti eile etendust viimast korda. Ja sellest on kohutavalt kahju, sest see oli üks parimaid lavastusi, mida ma näinud olen. Sõnadega on tegelikult raske edasi anda emotisoone ja  kõiki mõtteid, mis etenduse ajal pähe tulid. Ma ei nõustu ajalehest KesKus etenduse vaheajal loetud Hans H. Luige artiklis väidetuga, et meil kõigil on kõrini elu mõttetuse teemadest ning apokalüptilisust käsitlevatest etendustest-filmidest. Minul ei ole kõrini, sest ma ei näe tõesti sellel inimeste igapäevasel tähtsal sebimisel tegelikult erilist mõtet ja mulle meeldivad nii filmid kui etendused, mis seda aeg ajalt meelde tuletavad. Rumalaid inimesi on liiga palju ja kuigi nemad ilmselt teatrisse väga tihti ei satu, on ikkagi hea kui keegi vahetevahel inimesi letargiast üles raputada püüab. Ning kuigi see võib tunduda uskumatuna, rääkisid nii “Untitled” kui ka üleeile nähtud  iiri parimaid koomikuid Dylan Moran oma stand-up etenduses täpselt samast asjast. Dylani sõnastus: “Sul on valida terve mõistuse ja teiste inimeste seltskonna vahel.”

Ühes arvamusloos kritiseeriti, et Lagle tsiteerib klassikuid oma sõnadega. Kuid see on ju suurepärane! See on eriline oskus osata näha tervikut nii, et see mõjub ja anda edasi tundlikus teatrikeeles kuivi tsitaate nii, et need raputavad ja jäävad meelde. Allpool mõned mõtted, mis mulle  lavastuses “Untitled” enim meeldisid:

1) Pime, irratsionaalne usk jumalasse.

2) Elu mõtte asjatu otsimine absurdsetest tegevustest nagu näiteks koristamisest või pehme kummiga aluspükste kogumisest.

3) Vaba inimene. Neid on väga vähe, kuid sa tunned nad kohe ära, sest selliste inimestega on nii hea koos olla.

4) Elu on nagu lõbustuspark, kus sõidetakse üles-alla, kuid inimesed arvavad millegipärast, et see kõik on päriselt ja et sellel on mingit tähtsust.

5) Mulle meeldib kui sa vaikid, sest siis ma igatsen sind.

6) Mul pole inimestele midagi öelda, sest ma ei suuda neid vaikima panna.

7) Kui inimesed tunnevad suurt valu, unustavad nad kõik “tõed” ja valed.

8) Süsteem valvab sind. Kui poleks süsteemi, poleks sul mitte midagi.

9) Miks sa ei võiks olla normaalne? Valeta kasvõi, palun.

NO99 näitlejaid ei saa eraldi kiita, sest see trupp on ühtne ülitugev tervik, kuid esile tõstmata ei saa siiski ka seekord jätta Risto Kübarat. Uskumatult pühendunud näitleja ning ainuõige valik just selle tegelaskuju jaoks. Ning üks parimaid grimmitöid, mida näinud olen, oli tehtud plastikust juuste ja kulmudega libeda olekuga produtsendile (Jaak Prints), kelle nukuliku välimuse Prints omakorda ülimeisterlikult elavaks mängis. Ning sama palju kui on hea meel Lagle NO99sse  tuleku üle, on kahju teise suurepärase näitleja, Andres Mähari, trupist lahkumise pärast. Aga loodetavasti saab teda edaspidi näha Vanemuises vähemalt sama suurepärastes rollides kui NO99 lavastuste omad.

Üks muusikameenutus NO99 sünnipäevast, mis mul kummitama jäi ja tänaseks non-stop lemmikuks saanud on: