Birk Rohelend “Morbidaarium”

Ilma igasuguse kahtluseta on Birk Rohelend üks omapärasemaid tänapäeva naiskirjanikke. Esiteks meeldis mulle väga tema romaan “Minu sõraline sõber” lahedalt  ausa, ülbe ja jultunud kirjastiili poolest. Seejärel sattusin Rohelennu esinemisele Kirjanike Maja punk-luule õhtul, kus ta külma närviga deklameeris koloriitsete ja otsekohese ütlemisega punkarite ees oma loomingut, edastades muuhulgas teatraalselt-emotsionaalselt mantra vormis palve: “Kulka anna mulle raha, EFSA anna mulle rahaaa-aaa-aa, Kulkaa-aah!” Lahe tsikk, ma ütlen, selliseid ei ole just palju. Luuleõhtu link, kus Rohelend esitas ka osaliselt “Morbidaariumi” luuletusi, on siin: http://www.youtube.com/watch?v=dMXNkqqOBfY&feature=related

Üleeile sattusin jälle raamatukogus vist liiga hoogu, sest haarasin kaasa Roland Barthes`i “Mütoloogiad” (samuti väga hea ja kasulik lugemine), Anton Tšehhovi “Valitud teosed III”, Kazuo Ishiguro “Nokturnid” ja Birk Rohelennu “Morbidaariumi”. Aga just Rohelennu teos köitis mind esimesest silmapilgust nii, et ei raatsinud seda käest panna enne kui kaanest kaaneni läbi loetud, sõpradele tsiteeritud ja Elina Kasesalu vaimustavad illustratsioonid põhjalikult läbi uuritud. Pole muidugi midagi imestada, sest Rohelennu luulekogust kumab läbi mulle nii südamelähedane elu mõttetuse ja varjukülgede teema aga ta teeb seda nii coolilt ja kaasahaaravalt, et need teemad asetuvad kohati täiesti uudsesse ja samas kuidagi armsalt tuttavlikku perspektiivi. Ei tahaks eriti postitusi liiga pikaks venitada aga lisan siinkohal siiski ühe “Morbidaariumi” luuletuse:  “Papjeemašeemaailm”

sa jooksid ennast puruks

vastu Art Deco kaljusid

uppusid Chanel no 5 sadamakai juures

ja kuivasid lõhki Sharm el-Sheikhi valges liivas

või oli see Dubai

poosid end põhjalikult läikivmusta kristalllühtri ketiga

ja su värelev-janunev, ablas kunstnikuhing

kuivas rabedaks kliinäkileivaliistuks

Vogue` lehtede vahel

kallis

elu on nii kuradi lühike

sa raiskad selle ära sinna hõbedase servaga tuhatoosi

ei ei Christian Louboutini kingad ei ole seda väärt

pole see Bentley iste midagi nii palju pehmem

ja kõik su mälestused sellest elust

maitsevad su huultel kui saapaviks

siis, kui saabub lahkumise hetk

….ja minu “Morbidaariumi” vaimustusega haakub väga hästi üks mu lemmiklaule Sid Vicious “My Way” http://www.youtube.com/watch?v=WIXg9KUiy00

Advertisements

Posted on 01/03/2012, in raamat. Bookmark the permalink. 1 kommentaar.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: