EKA filmiloeng – prantsuse uus laine

Juhei, eile oli kauaoodatud “koolipäev” ja käisin Artises kuulamas Tristan Priimägi järjekordset EKA sarja loengut, mis seekord keskendus prantsuse uue laine kineastidele. Priimägi sõnul oli prantsuse uus laine olulisemaid nähtusi kinokunstis, kuna just siis kirjutati ümber pea kõik seni valitsenud reeglid ja keerati traditsiooniline ning literatuursetel adaptsioonidel põhinev film pea peale. Senine kuiv, võlts, pinnapealne ja igav filmitegemine asendus omapärase, avangardse ja eksperimentaalse filmiga. Kaamerast sai režissööri löögirusikas ühiskondlikes probleemides kaasarääkimiseks või kui tsiteerida Godard`i, siis oli kaamera ” intellektuaali haamer”. Oluliseks muutus film d`auteur ehk autorikino, mis on vastandiks Hollywoodis levinud produtsendifilmile, kus režissööril olulist sõnaõigust ei olnud ja ta täitis vaid palgatöölise rolli. Autorikino on personalistlik, ehk et igas küsimuses langetab otsuse autor ning kus lavastaja ja kirjutaja on üks ja sama isik. Prantsuse uue laine tegijate sõnul võib film narratiivist täielikult lahti lasta ning kindlasti ei pea see olema pelgalt lineaarne loo jutustamine. Huvitav, et paljud tehnilised võtted, mis tänaseks päevaks on täielikult filmikunsti integreerunud, tekitasid omal ajal (ja mitte just väga ammu) tõelist sensatsiooni. Priimägi tõi huvitava näitena välja muusikavideo Beck`ilt “Devil`s haircut” http://www.youtube.com/watch?v=aa3rBVb3v4g, kus vahepeal pilt “hangub” ehk toimub freeze frame +zoom ja mis täna tõepoolest  tundub suhteliselt tavalise võttena, kuid oli omal ajal ennekuulmatu. Režissöör Chris Marker lõhkus oma filmis “La Jetee” aga täielikult liikuva pildi koodi ning lõi esimesena fotofilmi žanri. Les enfantes cinemateque nagu prantsuse uue laine režissööre ka vahel kutsuti, katsetasid uuendustega kohati lausa absurdi piirimail, minnes ka montaažis elliptiliseks, ehk vahetades järsult kaadreid, neid suvalistes kohtades lõigates ja kokku monteerides. Prantsuse filmiteoreetik Christian Metz on öelnud, et film on kultuurikood, mis kõnetab meid teistmoodi kui kõne, sest filmi sisse saab peita erinevaid koode ja neisse omakorda allkoode (siinkohal meenusid mulle ka sürrealistid). Need allkoodid ongi filmi algosad (montaaž, koloriit, kadreering jne), mida uue laine prantslased eemaldama hakkasid. Näiteks ka üks tuntumaid filme “Cherbourg`i vihmavarjud” kasutab tegelikult samuti ebatavalisi võtteid (kõne on asendanud laul ja üldine värvigamma on kummalises nihkes). Kellel on suurem huvi kodeeritud pildi ja helikeele vastu, võib lugeda Roland Barthes`i raamatut “Mütoloogiad”, mis räägib popkultuuri müütidest ja seletab lahti erinevaid koode. Mul endal on plaanis see raamat igatahes järgmisena raamatukogust laenutada.

 Kõige suurem reegliterikkuja ja kinokunsti uuendaja oli Jean-Luc Godard, kes keeras filmitegemise traditsioonid täiesti pea peale, kasutades muuhulgas ka näiteks sellist võtet, kus näitleja hetkeks rollist eemaldub ja selgitab kaamerasse oma tegevust. Godard (kelle filmid võivad mõnele vaatajale tunduda kohati lausa igavad, kuid kus on alati mingi kummaline või šokeeriv nüanss, mis ei unune iialgi),oli veendunud, et film ei pea olema meelelahutuslik ega iga hinna eest meeldida püüdma, kuid ta peab vaatajat kõnetama. Tänapäeval on filmitööstus nii USAs kui ka Euroopas sedavõrd ristturundatud ja seeläbi kastreeritud, et filmitegijail on pea võimatu oma arvamust või nägemust mõnest olulisest ühiskondlikust küsimusest läbi oma loomingu väljendada. Priimägi sõnul on siiski õnneks veel üksikuid punk-riike nagu Eesti, kus riik filme rahastab ja annab tegijatele loominguliselt vabad käed. Negatiivse näitena tõi Priimägi välja hiljuti Cannes´is toimunud von Trier`i skandaali, kus ühe tobeda nalja tõttu puhkes tohutu rahvusvaheline skandaal ja isegi ei püütud mõista filmitegija seisukohti ja ütluse tagamaid (olen täielikult nõus, et selline ülereageerimine oli väga nõme). Prantsuse uue laine režissöörid (ja mitte ainult nemad) aga tõestasid 44 aastat tagasi väga edukalt oma ühtsustja meelsust kui solidaarsusest Pariisi rahutuste käigus politsei poolt represseeritud üliõpilastega, kutsusid ükshaaval Cannes`i festivalilt tagasi oma filmid ja lõpuks tervele festivalile punkti panid. Hämmastav ühtsustunne tõepoolest. Tänapäeval ülipüüdlikult poliitiliselt korrektne olla üritavas maailmas võib vist sellistest aktsioonidest vaid und näha. Link 1968.aasta Cannes`i pressikonverentsile, kus sõna võtavad nii Godard ja Truffaut kui ka näiteks Polanski http://www.youtube.com/watch?v=qZQXtFXpO9Y

Loengu lõpus vaatasime Agnes Varda 1962. aasta filmi ” Cleo viiest seitsmeni”, mis rääkis ühe noore lauljanna elust või õigemini kahest tunnist tema elus, mille  ta veetis oodates vähianalüüsi vastuseid. Väga omapäraste tehniliste võtetega film, mis pani mõtlema elu ja surma üle ootamatult vastuolulisel moel. Mulle meeldisid enim kaks lauset, mis peategelane Cleo, imekaunis noor prantslanna, filmis ütleb. Esiteks: “As long as I am beautiful I am more alive than the others”. Mida rohkem ma sellele lausele mõtlen, seda enam hakkab see mulle meeldima. “Ilus olemisena” ei ole siinkohal peetud silmas muidugi ainult välist ilu, vaid just eristumist, iseendale otsa vaatamist, elus olemise tunnet üleüldisemalt. Kõndides Pariisi tänavatel möödub naine hallidest, igavatest ja masendunud inimestest ja tekib vägisi mõte, et mingil moel on need inimesed ju tegelikult juba surnud. Sama tunne valdab mind vahel mingis imelikus tardumuses elavaid inimesi vaadeldes, kes on justkui leppinud elu ja ühiskonna poolt etteantud ja pealesurutud reeglitega, Oh, kuidas ma vihkan sellist vegeteerimist! Jällegi meenub Tiit Ojasoo öeldu, millest paar postitust tagasi juba juttu tegin: “Elu ei pea olema lihtne, elu peab olema ilus”.

Teine mõte, mis mind painama jäi, oli: “I always think everyone`s looking at me but I only look at myself”. Cleo imekauni naisena saab tänaval paljude imetlevate pilkude osaliseks, kuid samas tundub nagu inimesed tegelikult ei näekski teda. Siit avaldus minu jaoks inimese tegelik paratamatu üksindus, millega on väga raske leppida ja mida püütakse varjutada erinevate sotsiaalsete suhtlusvormidega, kuid tegelikult on suhtlemine ja seltskond alati vaid näiline leevendus. Ei tea miks ma alati just sellised morbiidsed ja igavikulised hetked kinni püüan aga vahel mulle tundub tõesti , et elu tegelikult ongi ju vaid must-valge ja peale kolmiku seks-sünd-surm pole miski oluline. Sarnastelt mõttetelt tabasin ennast ka Linnateatri etendust “Keskööpäike” vaadates aga sellest püüan mõnes järgmises postituses kirjutada.

Advertisements

Posted on 24/02/2012, in film. Bookmark the permalink. 8 kommentaari.

  1. Kas mulle ainult tundus, et eilsel aastapäeva vastuvõtul suurem osa eestlastest olid ikka väga hallid ja ilmetud ja väsinud, täiesti tühja olekuga?
    Siin tuleb välja see, et Eesti joondub loosungile 5 rikkaima riigi hulka pääsemisest aga unustatakse ära, et tegelikult võiksid inimesed kõigepealt õnnelikuks saada ja alles peale seda rikkaks… ühiskond on alustanud valest otsast. Tagurpidi variant ei tööta, see ammu tõestatud.
    Kõige ehedam näide inimeste frustreeritusest on see, et ka E. Vabariigi aastapäeval on Selverid lahti kuni 23,00… Selles mõttes on üks tore näide Hispaania, kus pühapäeviti on kõik suured poed kinni, inimesed ei shoppa, vaid on koos oma peredega.

    Ühiskond laiemalt tegelikult ei vajagi väga õnnelikke, ühiskonnal on vaja inimesi, kes väga oma peaga ei mõtle ja maksavad makse ja laenu, siis ei jää aega süveneda muudesse olulistesse teemadesse, mis tegelikult muudaksid just nende elukvaliteeti. Zombistunud ja väsinud inimesed ei taha muud, kui lihtsat meelelahutust ja saada arved makstud.
    Põhimõtted hakkavad lugema siis, kui kõht täis. 🙂

    Jäin nüüd pikalt kirjutama aga väga tore oli kaasa elada harivale loengule. 🙂
    No ja neid teemasid annaks ikka hullult pikalt edasi kedrata… 🙂

  2. Jah, muide, mu sõbrad ütlesid ka sama, et tundus nagu oleksid mõned vastuvõtu külalistsest haiged olnud (aga võib olla olidki, ei tea ju), sest kuidagi nii raske oli nende samm ja üleüldse olid paljud kuidagi masendunud ja kühmus olekuga. Ma ise ei oska väga kaasa rääkida, sest suurem osa vastuvõtust jäi mul nägemata.
    Õnnelikke inimesi muidugi pole ühiskonda vaja, sest õnnelikud ju ei tarbi arutult, sest nad on mõistnud, et õnn ongi tegelikult iseendaga olemine ja oma vabaduse nautimine ning et üleliigsed asjad ju tegelikult hoopis vangistavad meid. Sellest on päris lahedalt kirjutatud ka raamatus “17,9”, millest mõned postitused tagasi juttu tegin.
    Mingil määral tarbimine on minu arvates muidugi ok, st seni, kuni seda võtta lõbusa meelelahutusena ja kuni see ei hakka elu üle valitsema. Ükskõik kui süvitsi me ka ei lähe ja ükskõik kui väga me ka ei püüa elu sügavamaid väärtusi avastada, kahtlen ma tõsiselt, et mingit erilist mõtet meie eksistentsil on.. Aga see on muidugi puhtalt minu subjektiivne arvamus, st mulle isiklikult olemasolevatest eesmärkidest ei piisa ja seepärast lõbustangi ennast erinevate asjadega, mis elu ette söödab. Kui keegi leiab elu mõtte olevat lapsed või töö- vms alase eneseteostuse , siis on see ju väga ok. Minu arvates on ka lapsed väga toredad ja kahtlemata elu õied aga see ei muuda fakti, et minu elu saab ju ükskord otsa…ja see on mu suurim hirm, mis halvab igasuguse rõõmutunde või millegi tõsiseltvõtmise. Aga kuna elu on antud elamiseks, siis tuleb see kuidagi mööda saata ja miks mitte ümbritsevat lihtsalt meelelahutuse või karnevalina võtta, samas mitte midagi ega mitte kedagi tõsiselt võttes.
    Oh, sul on täiseti õigus, need on sellised teemad, millest jääkski jutustama ja mida on tegelikult väga raske sõnadesse panna. Kunagi kuskil kirjutati, et kui liiga tõsised teemad mõtted vallutavad, siis tuleb lihtsalt kanalit vahetada 😀

  3. Filosoofilises kontekstis annaks päris hästi õnne või õnne puudumist analüüsida erinavaid teooriad kasutades või siis miksides – päris huvitavad leide tuleks ma arvan 🙂 Seda siis niisama enda lõbustamiseks…
    Reaalses élus taandub vist kõik pigem tasakaalule või selle leidmisele… ja kindlasti jääb erinevatele inimestele õigus olla õnnelik erinevat moodi, kes tööd nautides, kes koduperenaisena, kes pühendudes lastele. Õnnelik saab olla rahata, minu teooria kohaselt ka mõnikord rahaga – oleneb kõik sellest punktist, kuidas õnne on eelnevalt defineeritud. 🙂
    Selline manipulatsioon siis iseendaga… 🙂

    Cleo vist sai aru sellest, millest paljud ei saa – endaga tuleb rahul olla, ennast tuleb armastada, see ongi elu mõte.
    Morbiidsus eksistentsiaalsetel teemadel tundub olevat paratamatu, ma isegi natuke kardan kogu aeg nö üliõnnelik ja high olla…
    Aga olen vägagi nõus sellega, et meie eksistents on kummaline – suurema osa oma elust teame, et millaski saab kõik see läbi… ja miks siis tõesti mitte elu ilusaks elada ja nautida!

  4. Jah, rahaga on oluliselt lõbusam elu mööda saata, seda küll 🙂
    Ma arvan, et üliõnnelik olemist pole vaja karta, sest ega see elu lõppemise fakti ju kuidagi muuta saa. Oma maailmas on hea õnnelik olla 🙂 Eks sellega ongi nii, et mida vähem mõelda, seda lihtsam elu on aga samas pole neid mõtteid täielikult tõrjuda ka võimalik. Mu 85 aastane vanaema näiteks on peaaegu täielikult reaalsustaju kaotanud ja elab mingis oma mullis. Kadedaks teeb kui aus olla, sest mingis vanuses on selline seisund tõenäoliselt pigem kingitus.

  5. Mul on üks naljakas näide vanadest inimestest oma mullis – minu 92 a. vanaisa, kes suri eelmisel suvel, ei kaotanud kordagi reaalsustaju, ta arvutas eurosente täiesti vabalt kroonidesse ümber ja vastupidi ja seda erilise kergusega. Ta oli 90, kui arstid ei tahtnud talle enam autojuhilube pikendada, aga kuna proovid olid korras ja nägemine ka, ei saanud nad keelduda. Jeezaz, päris karm oli teda autoga kihutamas kohata. 🙂

    Ma arvan, et ka tema püüdis tegelikult omas mullis edasi elada vaatamata vanusele ja olukorrale – ta püüdis säilitada kõike seda, millega ta oli harjunud ja tahtis, et kõik oleks ja jääks täpselt nii nagu on olnud tema eluajal, ta ei tahtnud mingeid muudatusi, isegi kui need oleks tema elu kergemaks teinud.
    Psühholoogid oskavad kindlalt selliseid reaalseid mullisolejaid ja reaalsustajuta mulliseisundeid lahterdada. 🙂

  6. Mõistan su vanaisa, mulle meeldivad mulliseisundid 🙂 Täna just tundsin, et tahaksin ühte sellisesse mulli sulguda pärast saate “Eesti Tippmodell” esikat Solarises, kuhu olin töö tõttu kutsutud. Ei, ma ei taha saadet kritiseerida, sest tegelikult on see väga profilt tehtud ja igatepidi glämm ja tüdrukud kõik imeilusad aga…Ma ei tea, millegipärast oli tuju täiesti nullis kodupoole sõites. Mõte liikus jälle selle teiste alandamise nautimise jms teema suunas. Ja kuna maailmaparandamise idee tundub tuuleveskitega võitlemine ja olen sellest ammu loobunud, siis mõtlesingi, et tahaks kuhgugi oma mulli ära minna 🙂

  7. Mina olen ka loobunud maailmaparandamisest, see kulutatud energia läheb lihtsalt tuulde ehk siis proovin vaos hoida end käsuga, et kui midagi avastad, ära hakka seda teistele peale suruma 🙂 Muidu arvatavasti oleksin poole maailmaga pahuksis 😉
    Nö mullinipp on mul tegelikult ammu kasutuses, toimib väga hästi, piisab kui mõtled endale klaaskupli ümber kusagil sellises kohas, kus ainult negatiivsed vibrad ja võid kindel olla, et midagi ebaolulist väga lihtsalt külge ei jää…hiljem tuleb muidugi mullist välja ka tulla. Kõlab esoteeriliselt aga toimib alati 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: