NO99 sai 7 – palju õnne!

Pilt teatri kodukalt lavastusest “Praht, linn ja surm”

Teatri direktor Tiit Ojasoo sõnastas eilsel sünnipäevaaktsioonil väga hästi kunsti definitsiooni, öeldes, et kunst on elu kontsentraat. Nii ongi, vähemalt on seda minu jaoks selline vaba ja piirideta looming, mis on iseloomulik NO99 ja veel mõnele teatrile ning muidugi ka mõne teise kunstivormi tegijatele (aga nendest mõnes teises postituses mõni teine kord). See kontsentraat paneb mind aeg ajalt unustama kurva tõsiasja, et ega inimeksistentsil ju tõenäoliselt mingit suurt mõtet eriti polegi ning tekitab õnneks hetkelist leevendavat eufooriat. Ja see on hea.

Teatri sünnipäevale pühendatud aktsioon andis kõigile teatriga seotud inimestele vabad käed ette valmistada etüüd, märksõnaga “seitse”. Tiit Ojasoo ja Rasmus Kaljujärve sisse juhatatud etüüdides sai näha nii kostüümidraamat, karaoket kui mõtisklusi teatri dramaturgilt Eero Epnerilt. Mulle meeldib väga Epneri lugude jutustamise ja omapäraste nüansside väljatoomise oskus. Seekord tõi ta temale omasel tagasihoidlikul moel välja seitse asja, mis talle arusaamatud on. Üks neist lugudest puudutas NO99 üht näitlejat ja mulle tundus, et jutt käis Risto Kübarast. Ma tean, et mu postitused on kohutavalt üheülbalised ja kipuvad olema pigem kiidulaulud kui konstruktiivse kriitika vormis kirjutatud arvamused, kuid ma tõesti ei oska  ega taha kirjutada sellest mis mulle ei meeldi.  Ühesõnaga minu arvates on Risto Kübar üks omanäolisemaid ja müstilisemaid näitlejaid üleüldse ja kui ma nüüd Epnerit õigesti tõlgendasin, siis ka mulle tndub, et  Kübara puhul jääb nähtamatuks see piir, kus ta mängib või kus on ta ise. Ta tundub tõepoolest balansseerivat mingil tumeda ala piiril, millest lihtsurelikel aimugi ei ole.  Muide, veel üks näitleja, kes  mulle sarnase mulje jätnud on, on Lauri Lagle ja väga tore oleks näha teda veelgi rohkemates NO99 teatriga seotud tegemistes. Samuti on kindlasti selline  “kolmanda dimensiooni” näitleja minu arvates ka Katariina Unt (VAT Teater). Maagiline.

Ene Randvee etteaste piletikassasse helistajatest  oli väga elutruu ja armsalt naljakas. Mirtel Pohla, Eva Klemetsi ja Marika Vaariku etüüd oli kohati naljakas  ja kohati tekitas süngemaid mõtteid ning kokkuvõttes oli samuti väga hea. Ühesõnaga tegelikult kõik – Gert Raudsepa seitse minutit vaikust, Sergo Varese fännikirjad, Tambet Tuisu karaoke, heli- ja valgusmeeskonna installatsioonid, Jaak Printsi ja kostümeerijate etteaste, ajakirja kujundamine seitsme minutiga, võitlus seitsme stiihiaga ja võib olla oli isegi veel midagi – etüüdid rääkisid just selle konkeetse esitaja valitud loo, mida just tema mingil põhjusel oluliseks pidas. See teater tervikuna meeldib mulle nii väga, et istuda saalis kõigi nende toredate tegijatega alates pealikest ja näitlejatest kuni tehniliste töötajate ja kontori-inimesteni ning nendega koos samas rütmis hingata ja kaasa mõelda nende jaoks olulistele asjadele mõjub justkui omamoodi meditatsioonina. Nii näiteks on mul siiani eredalt meeles ka mõned kaks aastat tagasi teatri viiendal sünnipäeval esitatud lõigud petcha kutchast. Kusjuures vahel on tõesti nii, et ei satu päris mitu kuud NO-sse aga teada, et nad on olemas ja tegelevad igapäevaselt sellega, et tuua vaataja ellu neoonvärve, neid kaasa mõtlema ärgitada ja tardumusest välja raputada, on uskumatult hea. Kahju, et mul ei tulnud eestlasele omaselt ühtegi asjalikku küsimust pähe kui aktsiooni lõpusosas anti publikule võimalus Semperile-Ojasoole küsimusi esitada. Tegelikult on muidugi palju küsimusi aga no nagu alati tekib see teada tuntud kramp, et äkki ikka ei sobi küsida ja äkki on rumal küsimus jne. Oleks see küsimuste osa antud ette kirjalikuna, siis oleksin küll tahtnud teada, kuidas teater üleüldiselt hakkama saab (pean silmas rahalis-poliitiliselt) ja kas on midagi, mida publik toetusena veel teha saaks lisaks pileti ostmisele. Kuigi tegelikult on teater käivitanud väga asjaliku projekti, nimelt saab 25 euro eest osta toetaja pileti, millest osa tulu läheb otseselt teatri tegevuse toetamiseks. Aktsioon lõppes üheks NO99 tõmbenumbriks saanud koreograafiliselt keeruka tantsupopurriiga erinevatest etendustest ja loomulikult ei saadud ka seekord läbi ilma publiku tantsule kutsumata. Aga ka see on nii “no-likult” otsekohene ja siiras pöördumine publiku poole ning sobib sellisele enamalt jaolt sotsiaalset sõnumit esitavale trupile suurepäraselt. Aitäh, kallis NO99, soovin teile jätkuvat inspiratsiooni, kannatlikkust ja jõudu lennata alati pealpool pilvi! 

Link Tambet Tuisu karaokena esitatud The Clashi loole http://www.youtube.com/watch?v=V1Gn0e7kvTA

Üks väga hea muusikapala oli veel, mis kõlas taustaks Tuisu ja Raudsepa vere,pori ja saepuru etüüdile aga kahjuks ei õnnestunud mul tuvastada, mis looga tegemist oli. Üritan natuke jälgi ajada ja kui välja selgitan, lisan selle lingi ka siia.

Ah jaa –  järelpeol pakutud Tom Kha supp oli võrratu ning kodus lugesin teatrist kaasa ostetud NO99 aastaraamatu kaanest kaaneni läbi, nii et magama sain alles kell neli hommikul aga üks brošüürist leitud kuldne lause (jällegi Ojasoolt) kummitas mind veel täna ärgateski: elu ei pea olema kerge, elu peab olema ilus.

Advertisements

3 thoughts on “NO99 sai 7 – palju õnne!

Add yours

  1. Minu arvates väga armas mõte selliste reaalsete teatriasjade asjade vastu huvi tunda… 🙂 Aga mis küsimusi üldiselt küsiti?
    Rääkides kultuuri toetamisest või üldse heategevusest, siis oleme ühe tuttavaga arutanud, et võiks teha mõne heategevusaktsiooni, mingi ühingu või midaiganes, et me ei oleks ühiskonnas niisama mõtetud inimesed, kes mõtlevad ainult endale, vaid meie eesmärk oleks olla abiks, aidata ehk siis meie võimuses võiks olla käega katsutav või silmale nähtav tulu. 🙂 Mitte, et meil üleliia raha oleks, asi oleks võimes osata organiseerida ja korraldada…

    Aafrikasse me tõenäoliselt ei sõida, too old ja kids, ja kuna me mõlemad häbi tundmata üsna tihti! paneme veiniõhtu juurde mõne hea filmi tõmbama ja vahetame, mitte ei osta kõiki raamatuid, siis võiks kompensatsiooniks kultuuri toetada. Nii tunduks aus olevat. 🙂
    (Ma jätaks mainimata muusikafailid, mis täidavad mu arvutit… ;)Tõesti häbi.)

    Ja kuna me oleme siiamaani kõike seda ainult arutanud, tekkis mul mõte Sinu postitusega seoses oma ideed arutusele võtta teatrite suunas… 🙂

  2. Ah, üldiselt küsiti mingeid veidraid küsimusi a la mitut venelast sa tunned ja mida sa kõige rohkem kardad jne. Eks kõigile tuli see võimalus natuke ootamatult ja ajas pea sassi 😀
    See toetajapilet on hea mõte jah, ma olen veel mõelnud, et võiks enda sünnipäeva teatri kohvikus pidada ja külalistel paluda kingituse asemel mingi summa teatrile annetada aga mul pole vist nii palju sõprugi, et sellest märkimisväärset tulu võiks tõusta ja natuke kummaline on inimesi justkui kohustada mulle midagi kinkima. Ja ma pole tegelikult eriline sünnipäevade pidaja kunagi üleüldse olnudki, nii et eks paistab, ehk mõne suurema juubeli puhul teen selle mõtte teoks võib olla 🙂
    Ma kunagi rumala peaga tegin mingi otsekorralduse kuskile Aafrikasse. Summa on väga väike aga seda kummalisem on see, et paar korda aastas selle organisatsiooni esindaja sinna kohale lendab, et raha üle anda (huvitav, kas rahakohvriga viiakse või :D) ja siis “heldetele” toetajatele laste kirju sealt tuua. Omapärane süsteem on neil igatahes ja teatrit toetada tundub iga kell asjalikum mõte 😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: